Ütleb: kuuled, see elu on inetu
Siin puudub loodus ja poodud on muld
Ja näeb ta unenägudeta und
Ei iial ärka, eal ei tärka
Näe, vaata, surm on see.
Ta vaatab sind, ta vaatab
Ja sina arvad - elan veel
esmaspäev, 5. juuni 2017
esmaspäev, 15. mai 2017
Aga nüüd me ehitamegi kosmoselaeva
Hea on olla sinuga kahekesi
Isegi nii hea
Et loodus muutub sama roheliseks
Ja taevas sama siniseks
Nagu ta suvatses olla kunagi siis
Kui meid veel siin ei olnud
Või olime alles väga väikesed...
Isegi nii hea
Et loodus muutub sama roheliseks
Ja taevas sama siniseks
Nagu ta suvatses olla kunagi siis
Kui meid veel siin ei olnud
Või olime alles väga väikesed...
Kindlalt saan ma öelda kahte asja. Me kõik tahame surra, ja kangesti tahame me samas kõik ka elada. Sest elu on ilus. Päris elu. Loodus. Päris inimesed, ausad, südamlikud, p ä r i s. Surmasoov aga ei ole seotud ainult suitsiidiga. Lihtsalt kui surma ei oleks olemas ja me elaks igavesti, siis lõpuks saabub ikkagi hetk, kus me väsime. Tahame liikuda, edasi, mujale. Avastama. Mõjutama. Olema rohkem kui oleme nüüd, kuna meie energia on elades vaid meie kehade piirides. Me saame seda küll väljapoole kiirata, kuid selle jõud ei ole kuigi suur ja ka üsna lühiajaline. Aga seegi muudab midagi. Näiteks saab teha seda kallistades. Aga ainult siis, kui see on siiras. Ja kui sa hoolid.
Minu onu vanaema kallistused olid alati siirad, tugevad ja pikad ja ma tundsin iga kord, kuidas see jälle veidike mu hingehaavu lapib. Temast kiirgas positiivset energiat, armastust, ausust. Ta oli hea inimene.
Täna jalutasin ma oma õega läbi Karlova ja meile tuli vastu üks väga õnnelik vanem naine, kes oli just näinud oma elu ilusaimat vikerkaart. Tema olek parandas samuti haavu, mis eile öösel lahti said kisutud. Ja kui ta vaid teaks, kui ta vaid teaks kui mitu korda paremaks muutis ta selle hetke ja õhtu meiega rääkima tulles, soovides meile ainult parimat, kuigi mul juba oli tol hetkel hea, sest minuga oli üks olulisemaid inimesi mulle, keda ma polnud enne tänast ammu näinud.
Ja ainus mida ma tol hetkel soovisin oli, et kõik inimesed oleksid sellised. Miks me ei ole sellised? Miks, oh miks...
Minu onu vanaema kallistused olid alati siirad, tugevad ja pikad ja ma tundsin iga kord, kuidas see jälle veidike mu hingehaavu lapib. Temast kiirgas positiivset energiat, armastust, ausust. Ta oli hea inimene.
Täna jalutasin ma oma õega läbi Karlova ja meile tuli vastu üks väga õnnelik vanem naine, kes oli just näinud oma elu ilusaimat vikerkaart. Tema olek parandas samuti haavu, mis eile öösel lahti said kisutud. Ja kui ta vaid teaks, kui ta vaid teaks kui mitu korda paremaks muutis ta selle hetke ja õhtu meiega rääkima tulles, soovides meile ainult parimat, kuigi mul juba oli tol hetkel hea, sest minuga oli üks olulisemaid inimesi mulle, keda ma polnud enne tänast ammu näinud.
Ja ainus mida ma tol hetkel soovisin oli, et kõik inimesed oleksid sellised. Miks me ei ole sellised? Miks, oh miks...
Raske on, kui sa armastad planeeti millel sa elad vaatamata sellele, kui õel on suur hulk inimesi ja kui palju nad teevad kahju nii oma kaaslastele kui ka oma kodule. Ning see painab mind enim. Minu suurimad probleemid ei seisne minus. Minu suurimaks mureks on see, et midagi on siin maailmas läinud väga valesti ja seetõttu tahaksin ma leida kohta mujal, kusagil, kus on õiglus. Vabadus. Hoolivus. Üksteisega arvestamine.
Raske on lahti lasta varahommikustest päikesetõusudest ja soojade õhtute päikeseloojangutest, paksust lumest talvel, sügisel langenud lehtedest ja kargetest hommikutest. On hirmus vastik tõusta vara, et minna kooli, aga ma nii igatsen seda, sest kuidagi on see tunne ikkagi nii hea.
Siis aga tuleb mängu ambivalentsus. Ma olen olnud suremas ja ma tean, et siis kõik see, mida hindan elades, ei loe enam, sest ma tean, et sealpool on kõik kordi parem. Elu - see tekitab sõltuvust, isegi, kui on väga väga valus. Kuid isegi valu on ilus. Valu. Valu on imeline. Olles katki saab luua imelisi asju.
Kunsti. Tõeline kunst sünnib läbi valu. Ja seetõttu ma armastan elu.
Kunsti. Tõeline kunst sünnib läbi valu. Ja seetõttu ma armastan elu.
Mu hüvastijätt maailmaga on kestnud juba väga pikalt ja ma ei ole veel lõpetanud, aga ma püüan mingi hetk sellega ühele poole saada. Ma pean, sest enda olemasoluga teen ma alati kõigile lõpuks vaid haiget. Mul on endiselt raske aru saada MIDA ERILIST ON MINUS? Sest minusse armutakse, tihti. Aga ma ei saa aru mispärast, sest
sest ma olen halb inimene. Ja keegi ei saa väita vastupidist, sest ainult mina saan seda tunda, sest ainult mina saan aru, miks nii on, kuna keegi ei saa kellegi teise tundeid tunda ükskõik kui hästi ta ka ei oskaks end teise inimese olukorda panna. Sa ei saa iialgi öelda, et sa tead, mida teine tunneb. Sest sa ei tea. Sa ei tea. Ja sa ei tunne mitte kedagi peale iseenda.
Minus endas aga valitseb tühjus, kui just parasjagu senestopaatiat ei juhtu mu kaaslaseks olema. M a o l e n m i t t e k e e g i.
Minus endas aga valitseb tühjus, kui just parasjagu senestopaatiat ei juhtu mu kaaslaseks olema. M a o l e n m i t t e k e e g i.
"02.04.2017
Kõndides lõputul teel mis viib meid läbi maailma mõistad lõpuks - sa jõuad alati tagasi alguspunkti. Kas inimeste mõttemaailm ongi piiratud just seetõttu, et ka meie maailm on?
Sa võid minna kaugele, aga kui sa lähed otse, ei liigu sa edasi.
Su trajektoor võib olla looklev. Sellestki pole kasu, sest kui oled ära näinud kõik maailma kohad, ei liigu sa taas enam kuhugi edasi. Elades - iialgi.
Universum seevastu on lõputu. Selleks, et päriselt edasi liikuda, on kaks varianti - surra või hakata lillelapseks. Kuid isegi spirituaalsusel on piirid, sest rännates läbi oma mõistuse, on su füüsiline kui vaimne olemasolu ikkagi praeguses maailmas.
Kuidas siis saada päriselt vabaks?
Jah, vastus on ilmselge."
Kirjutan veel siia lõppu lihtsalt endale meeldetuletuseks ühe märkme, millest järgmise blogiposti teen. Halvatusest ja vaimsest rännakust seoses sellega. Et ma ei unustaks.
Palun hoidke teineteist ♡
Kirjutan veel siia lõppu lihtsalt endale meeldetuletuseks ühe märkme, millest järgmise blogiposti teen. Halvatusest ja vaimsest rännakust seoses sellega. Et ma ei unustaks.
Palun hoidke teineteist ♡
reede, 28. aprill 2017
kaos maanteel (9.03.2014)
koolnud pannakse ühte patta aga surevad teise
keevad mulisevas vees
neile meeldib olla surnud
ja kalad tõusevad pinnale
nende valged kõhud hulbivad veel
Jänes teeb tuh tuh veri lendab
ajutükid maanteel
tuh tuh
tuh
keevad mulisevas vees
neile meeldib olla surnud
ja kalad tõusevad pinnale
nende valged kõhud hulbivad veel
Jänes teeb tuh tuh veri lendab
ajutükid maanteel
tuh tuh
tuh
12.12.2015
"Ma vihkan teid kõiki ja tahaksin
mitte eksisteerida.
Või siis, et kõik mu ümber kärvaks.
Tahaks sõita tunde logisevas bussis, väljas pime ja porine sügis, tahaks joosta rägastikes ja olla see, kes ma olin 5 aastat tagasi.
Tahan kannatada, kuid olla selle suhtes apaatne.
Tahan olla enesekindel.
Tahan olla pubekas. Puberteet - see on supervõime. Kõigi võimaluste aeg. Kui tahad, võid kõigele keskmist sõrme näidata, hullemaks see enam midagi ei tee, sest sa juba oled omadega ummikus...
Ei ole vaja karta, et mida küll teised arvavad, nad teavad - sul on raske iga. Võid prügikaste ümber lüüa, mentidega möliseda, õpetajad persse saata. Sinuga ei tehta suurt midagi. Võib-olla saadetakse erikooli. Ja mis siis? Millega sa siis varem pole hakkama saanud? Sa oled kõigega hakkama saanud.
Puberteet on suurima pohhuismi aeg. Kahjuks ei hinda inimesed seda siis, kui see on toimumas. Aga see on tavaline. Kui sul on kõik, oled sa sellega harjunud ega kujuta elu teisiti ette. See on sinu jaoks tavaline. Kui see aga korraga kaob... on tragöödia.
Ehk olen ainus, kes nõnda puberteediiga taga igatseb. Ma ei näe täiskasvanueas midagi atraktiivset. "
pühapäev, 23. aprill 2017
2015
"Päike oli tõusnud juba üsna kõrgele. Seal sa olid, mulla all, kaotanud oma elu vägivallale.
Sinu mustad silmad jäävad mind kummitama elu lõpuni. Sellel ja järgneval päeval oleksin elanud kui unenäos - see ei saanud ometi olla päris. Õhk oli roosa ning leidsin end tihti mõtlemast, kas elu on tõene või kujutan ma seda endale ette. Huvitaval kombel oli kõik aga rahulik ja seest oli soe, justkui oleksid sina kaitseinglina minu õlal olnud.
Peale sinu surma muutus nii mõndagi. Hommikupäike paistab nüüd teistmoodi. Inimesed räägivad, et see on vaid niisugune jutt, et vanasti oli muru rohelisem ja taevas sinisem. Tegelikult vastab see tõele. Iga aasta tuleb uus muru, iga langenud lille asemele tärkab uus. Iga päev näeme me uut taevast, uut päikest, mis on jälle veidi rohkem ära põlenud. Miski ei ole kunagi sama, kõik uueneb või vananeb, muutub. Vaid inimesed, kes ei pea neid asju tähtsaks võivad öelda, et see on väike muutus.
Midagi maagilist on nendes kurbades varahommikutes, olgu need päikeselised või vihmased. Mingisugune huvitav tunne valdab mind, kui keegi oluline taas lahkunud on. Tegelikult on meile seda vaja, tegelikult on see meile hea. Igaüks peab oma elus vähemalt korra kogema lähedase kaotust, et tunda emotsioone nende võimsaimas punktis. See annab inimesele võimaluse tõsiselt mõelda elu üle järele. Teisest küljest, kas seda ikka on vaja? Lihtne on olla rumal. Mõeldes tekitatakse enestele vaid hulk kannatusi juurde.
Me oleme lõksus omaeneste eludes - ainus pääsetee on surm ja muid valikuid ei ole. Mis saab aga siis, kui surma paaniliselt karta?
Tuleb ikkagi surra."
"Oli soe suveõhtu mõni aasta tagasi, kui kõndisin metsarajal, veres voolamas alprasolaam. Istusin pikka aega põtrade söötmismaja ligidal ja tundsin nendega hingelist sidet. Panin pähe ka okstest sarved. Jah, nüüd olin ma päris põder. Nüüd ma teadsin, milline on põdra elu. See on imeline.
Põdraks oli mind muutnud aga lõppenud armastus. Kes oleks arvanud, et sellest kujuneb lõpuks kaunis päev, millega koos keerab mu elu uue lehekülje?
Sinu mustad silmad jäävad mind kummitama elu lõpuni. Sellel ja järgneval päeval oleksin elanud kui unenäos - see ei saanud ometi olla päris. Õhk oli roosa ning leidsin end tihti mõtlemast, kas elu on tõene või kujutan ma seda endale ette. Huvitaval kombel oli kõik aga rahulik ja seest oli soe, justkui oleksid sina kaitseinglina minu õlal olnud.
Peale sinu surma muutus nii mõndagi. Hommikupäike paistab nüüd teistmoodi. Inimesed räägivad, et see on vaid niisugune jutt, et vanasti oli muru rohelisem ja taevas sinisem. Tegelikult vastab see tõele. Iga aasta tuleb uus muru, iga langenud lille asemele tärkab uus. Iga päev näeme me uut taevast, uut päikest, mis on jälle veidi rohkem ära põlenud. Miski ei ole kunagi sama, kõik uueneb või vananeb, muutub. Vaid inimesed, kes ei pea neid asju tähtsaks võivad öelda, et see on väike muutus.
Midagi maagilist on nendes kurbades varahommikutes, olgu need päikeselised või vihmased. Mingisugune huvitav tunne valdab mind, kui keegi oluline taas lahkunud on. Tegelikult on meile seda vaja, tegelikult on see meile hea. Igaüks peab oma elus vähemalt korra kogema lähedase kaotust, et tunda emotsioone nende võimsaimas punktis. See annab inimesele võimaluse tõsiselt mõelda elu üle järele. Teisest küljest, kas seda ikka on vaja? Lihtne on olla rumal. Mõeldes tekitatakse enestele vaid hulk kannatusi juurde.
Me oleme lõksus omaeneste eludes - ainus pääsetee on surm ja muid valikuid ei ole. Mis saab aga siis, kui surma paaniliselt karta?
Tuleb ikkagi surra."
~ ~ ~
"Oli soe suveõhtu mõni aasta tagasi, kui kõndisin metsarajal, veres voolamas alprasolaam. Istusin pikka aega põtrade söötmismaja ligidal ja tundsin nendega hingelist sidet. Panin pähe ka okstest sarved. Jah, nüüd olin ma päris põder. Nüüd ma teadsin, milline on põdra elu. See on imeline.
Põdraks oli mind muutnud aga lõppenud armastus. Kes oleks arvanud, et sellest kujuneb lõpuks kaunis päev, millega koos keerab mu elu uue lehekülje?
Kõik oli muutunud, taas."
Mis on põrgu? (01.07.2015)
"Tätoveeritud saba minu käel oli pildina mu silme ees. Oli pime ja hirmus. Nii hirmus. Palusin sul tule põlema panna. Nutsin ja karjusin appi. Sul läks nii kaua aega...
Sa ei jõudnud tuld põlema panna. Enne jõudsin ma päriselt ärgata. Ikka veel oli kohutavalt hirmus, kuid ma ei mäletanud, miks. Sa panid tule põlema ja ma silmasin taas oma tätoveeringut, mis tuletas meelde. Siiski ei seleta see mulle midagi. Ma ei saa enam aru mis toimub, aga miski on minu vastu.
Süümepiinad, lõputu hirm ja luupainajad - kas see on tõesti see põrgu, millest räägitakse, kuid mida nii valesti ette kujutatakse? Nii põrgu kui paradiis on loomulikult olemas, kuid siinsamas, Maa peal. Mõni meist on paradiisis ja mõni meist on põrgus. Mõni elab esimest korda. Mina ei ela esimest korda ja oma eelmises elus sain ilmselt hakkama millegi sellisega, mille eest olen ära teeninud oma tihtiesinevad unetud ööd ja igapäevase piinades heitlemise. See ei ole mingi juhus - kui olime head inimesed, ei saa me elada nii kohutavat elu praegu. Võib-olla oleme head inimesed nüüd, sest ometigi paneb see mõtlema, ometigi on inimesed, keda elu "alt vedanud" tihtipeale üsna arukad ja heasüdamlikud ning teised peavad neist lugu, aga kõigi nende piinade eesmärk ongi meid õpetada olema paremad inimesed.
Vahel tekib küsimus, kas kõik peabki olema nii hull? Kas selleks, et kannataksin mina, peavad ilmtingimata kannatama teised? Lihtsalt selleks, et saaksin õppetunni? Teisest küljest olen ma põrgus ja kõik võiks olla kümme korda hullem. Kui piiblis kujutatakse seda kohana, kus inimesi põletatakse, siis ei tohiks olla mingeid küsimusi - põrgus polegi küsimusi.
Olen seisukohal, et iga uus elu, välja arvatud esimene, põhineb eelmis(t)el. See on niisama hea või halb, kui oli eelmine, erandiks vaid põrgus oldud elud ja neist saadud õppetunnid, peale mida võib halvale taas järgneda hea. Ei ole olemas saatanat, jumalat ega taevariiki. Midagi on kindlasti, aga see on palju rohkemat kui tühipaljas muinasjutt.
Kõik on kättesaadav siinsamas, Maa peal. Ning üks asi on kindel: meil on alati uus võimalus, olenemata asjaoludest.
Ühest küljest on see süsteem palju inimlikum kui jumalateooria, teisest küljest aga palju julmem.
Põrgus on halb, aga me saame hakkama."
Sa ei jõudnud tuld põlema panna. Enne jõudsin ma päriselt ärgata. Ikka veel oli kohutavalt hirmus, kuid ma ei mäletanud, miks. Sa panid tule põlema ja ma silmasin taas oma tätoveeringut, mis tuletas meelde. Siiski ei seleta see mulle midagi. Ma ei saa enam aru mis toimub, aga miski on minu vastu.
Süümepiinad, lõputu hirm ja luupainajad - kas see on tõesti see põrgu, millest räägitakse, kuid mida nii valesti ette kujutatakse? Nii põrgu kui paradiis on loomulikult olemas, kuid siinsamas, Maa peal. Mõni meist on paradiisis ja mõni meist on põrgus. Mõni elab esimest korda. Mina ei ela esimest korda ja oma eelmises elus sain ilmselt hakkama millegi sellisega, mille eest olen ära teeninud oma tihtiesinevad unetud ööd ja igapäevase piinades heitlemise. See ei ole mingi juhus - kui olime head inimesed, ei saa me elada nii kohutavat elu praegu. Võib-olla oleme head inimesed nüüd, sest ometigi paneb see mõtlema, ometigi on inimesed, keda elu "alt vedanud" tihtipeale üsna arukad ja heasüdamlikud ning teised peavad neist lugu, aga kõigi nende piinade eesmärk ongi meid õpetada olema paremad inimesed.
Vahel tekib küsimus, kas kõik peabki olema nii hull? Kas selleks, et kannataksin mina, peavad ilmtingimata kannatama teised? Lihtsalt selleks, et saaksin õppetunni? Teisest küljest olen ma põrgus ja kõik võiks olla kümme korda hullem. Kui piiblis kujutatakse seda kohana, kus inimesi põletatakse, siis ei tohiks olla mingeid küsimusi - põrgus polegi küsimusi.
Olen seisukohal, et iga uus elu, välja arvatud esimene, põhineb eelmis(t)el. See on niisama hea või halb, kui oli eelmine, erandiks vaid põrgus oldud elud ja neist saadud õppetunnid, peale mida võib halvale taas järgneda hea. Ei ole olemas saatanat, jumalat ega taevariiki. Midagi on kindlasti, aga see on palju rohkemat kui tühipaljas muinasjutt.
Kõik on kättesaadav siinsamas, Maa peal. Ning üks asi on kindel: meil on alati uus võimalus, olenemata asjaoludest.
Ühest küljest on see süsteem palju inimlikum kui jumalateooria, teisest küljest aga palju julmem.
Põrgus on halb, aga me saame hakkama."
Zavoodi aknalaual, hommikul kell neli
Ma tahaksin kaduda - kaduda igaveseks. Ka xanax ei lahenda enam minu probleeme - see muudab kõik ainult hullemaks. Tolerants on niivõrd suur, et isegi 5mg jätab mu tundega, mida on võimatu taluda. See on kohutav piin. Samas on see ainus, mis mul on. Teiste ainete kättesaamisega on rohkem tegemist ja otsimist, seda ei ole alati saada, sellele kulub liiga palju raha. Ma tunnen, kuidas ma vajun omadega järjest sügavamale auku.
Ma olen suitsiidne. Tõsi küll, juba aastaid. Kuid nüüd on taas see hullem periood. Mu suitsiidus on jõudnud punkti, kus oma närvilisuse ja narkosõltuvuse pärast olen taas hakanud halvasti käituma endale kallite inimestega, tehes neile haiget. Ja ma saan suurepäraselt aru, mida ma teen. Aga ma ei suuda seda peatada.
Tahaksin hirmsasti nutta, kuid seegi ei aita. Ma võiksin joosta korduvalt ja korduvalt peaga vastu seina - aga ei aita ka see.
Ma tahaksin nii väga elada veidi veel ja näha veel ühte suve oma elus. Kahjuks seda aga ei juhtu.
Mul on nii kahju. Mul on nii kahju...
Ma olen väsinud.
Mida halba olen ma ometi teinud?
Ilmselt ongi need minu karistused mu eelneva elu eest, kus keerasin midagi ilmselt väga perse. Aga see tegu pidi olema midagi väga kohutavat.
Midagi väga kohutavat.
Ma tsiteerin taas mõned enda kirjutatud lõigud, sest ma ei ole enam zavoodi aknalaual, on järgmine päev (sama tegelikult, aga ma magasin vahepeal) ja see lugu lõppes seal. Aitäh, mu armsad Päike, Siim, SAIM :D ja Chris, et te tulite õue mu hala kuulama ja minuga rääkima, see oli teist väga armas. Sest taas - kes olen mina. Lähen sita tujutga Zavoodi, kus kõigil on lõbus ja hakkan siis teiste tuju nussima oma halaga...
Aga olgu. Vähemalt siin on kõigil võimalik valida, kas nad tahavad seda sitta lugeda või mitte.
31.10.2016
"Aga kui ma ei ole oluline, kas siis on vahet, et ma püüan olla hea? Kas siis on vahet, et mul on midagi öelda ja et ma olen koostanud nii ilusa matusekõne, kus on minu arvates välja toodud olulisimad asjad elus, kuidas mõista elu, kus ma olen öelnud kõigile kuulajaile, kuidas olla tugev ja eluga edasi minna, kas on vahet, kui neid võib-olla ei olegi üldse?? Nii ilus on ju mõelda, et sinu matusele tulevad kõik need inimesed, kes sulle meeldivad ja keda sina oluliseks pead, kellest sa lugu pead, aga nemad ehk ei tule, sest sina tegelikult ei olegi neile suurt midagi? Isegi kui sulle tundus, et oled? ...
Ma ei suuda kunagi leida seda sidet inimestega, seda, mis teistel tundub nii lihtsasti tekkivat. Kogu mu elu jooksul on olnud vaid üksikud juhtumid, kus ma olen leidnud tõelise sõbra, kuid tänaseks pole neist kedagi enam alles. Kõik kas kaovad ajapikku asjaolude tõttu, hülgavad mu või lihtsalt surevad. Nagu minu armas sõbranna, kes lahkus 9.mail 2016. Ta oli esimene inimene üle väga väga pika aja, kellega ma tundsin sidet, kellega oli nii lihtne rääkida, kellele sai kõike rääkida, kellel olid vastused kõigile küsimustele. Ma ei tea, miks on minu elus raskeimad õppetunnid, ja nad kõik on. Ja mul polegi selle vastu midagi - õppida on hea. Aga miks ometi siis nii hullusti? Mida ometi olen ma teinud kunagi eelmises elus halvasti, et ma tõesti väärin iga hea sõbra kaotamist? Et mul oli temaga nii vähe aega, jäi nii palju tegemata ja rääkimata.. sest ma tunnen ja tean, et me oleksime jäänud headeks sõpradeks väga pikaks ajaks, sest me olime tõesti nii sarnased oma mõtetelt ja soovidelt... ta oli sama suitsiidne kui mina ja lõpuks ta ka lahkus meie seast. Ja alati, alati olen ma tundnud tugevaimat sidet inimestega, kes endale lõpu peale teevad. Küllap siis olengi minagi üks neist. Ja nii väga tahaks seda loota. Sest kuigi ma armastan seda elu nii väga... siis... tuleb lahti lasta. Kunagi tuleb seda ju niikuinii teha. Ja kõik see ei vääri kannatusi.
Muidugi, mul on mitmeid tuttavaid. Me saame läbi. Ja mõni ütleb, et mul veab, sest temal pole kedagi kunagi olnudki, üldse.
Aga
Nali on selles, et... veab ju hoopis temal. Kõige raskem on üksindust taluda siis, kui sa tead, mis tunne on mitte olla üksinda. Või siis, kui sul on ümber hulgaliselt inimesi, aga sa tead, et tegelikult sa ei kuulu. Kui sa näed, et kõigil on keegi oluline, parim sõber, lihtsalt hea sõber - neil on alati kellegi poole pöörduda. Hull on see, kui sul on nii palju tuttavaid, aga mitte kellelgi ei ole aega sinu jaoks, kui sul on halb. Neil on tegemist, või on neil keegi, kes on tähtsam kui sina, kes on nende sõber - sest sina see ei ole. Ja isegi kui kellelgi on aega, siis piiratult. Kas te mõistate seda?
Ma oleks hea meelega üksik algusest peale, ma oleks hea meelega omaette, mitte iialgi kohanud inimesi, mitte iialgi tundnud sõprust või armastust, mitte iialgi näinud seda kõrvalt. Ma oleks hea meelega vaimselt alaarenenud, et mitte aru saada. Ma ei taha aru saada. See on kohutav."
2.12.2015
"Mul on nii kahju ja ma ei tea mida peale hakata.
Ma ei saa pisarateta meenutada 2013 aastat, sest kõik oli siis nii tore... mul olid toredad sõbrad ja kõik oli nii tore
Nii lõbus oli...
2013 suvi oli parim suvi minu elus ja kui ma vaid saaksin veel seda kogeda ma hindaksin seda kõike miljon korda rohkem... mul on nii kahju.. kõik kadus ajapikku, tulid uued inimesed, vaibus suhtlus sõpradega, mina jäin üksi. Ainult mina, sest teistel ei ole probleemi suhete loomisega. Minu jaoks oli kõik aga õige just siis ja ma ei usu, et kuidagi teisiti võiks olla lõbusam ja toredam kui oli siis.
Mul on nii kahju
mul on tunne nagu ma hõljuks kosmoses
kogu aeg ära, eemale, järjest enam
ja et ma ei saa enam tagasi tulla... ma lihtsalt ei tea mida teha. Sellega on nii raske leppida, ikka veel.."
13.06.2015
"Mida oskategi teie öelda... mida öelda, kui mul on juba otsus tehtud, lihtsalt ootan seda sobivat päeva, seda olukorda mis mu lõplikult seda tegema sunnib. Te võite selle lause peale arvata mida tahate. Arvake, et ma ei taha end tappa, kui ma veel ootan midagi, mis mind selleni viib. Te ei saa aru. Te ei tea. Mul on süümepiinad. Kas te olete neid tundnud? Just selliseid, mis panevad teid voodis vähkrema, sonima, higistama, iseend peksma... just selliseid mispeale tahaks karjuda ja aknast alla hüpata.. aga siis tuleb meelde, et kurat, ma ei ela piisavalt kõrgel. Kas te olete kunagi kedagi tapnud? Ei ole? Mina ka ei ole. Ma ei tea, kuid ma võin ette kujutada, et mul oleksid sarnased süümepiinad, kui oleksin mõnelt inimeselt elu võtnud. Ma ei taha enam, ma ei jaksa. Aga need ei kao. Need ajavad mu hauda, ma ei suuda enam neid taluda.."
16.06.2015 (see oli vastus ühele teise inimese kirjutatule)
"Üksinda saab olla ka siis, kui sind ümbritsevad inimesed - jah, tõesti, sa ei saagi seda mõista, kui sul pole olnud ümber mitte ühtegi inimest terve su elu. Ja kui oled end nii putsi tõmmanud, et sul on kõigest pohhui, siis sul on julgust minna ka suvalisse seltskonda kes istub pargis ja nendega liituda, hiljem lahkuda ja neid enam mitte kunagi näha.
Anna andeks ja ära võta südamesse, kuid arvan, et sul on vähem elukogemust kui minul, kasvõi selle tõttu, et sul ei ole olnud kokkupuuteid teiste inimestega. Mul on olnud perioode, kus ma olengi täiesti üksinda, kuid. Üks asi, mida ma olen õppinud: lihtsam on olla täiesti üksinda, kui mõnikord olla ümbritsetud inimestega, kellel on sõbrad, keda tahetakse, kellele helistatakse, kellele kirjutatakse, keda o o d a t a k s e. Mind ei oota keegi. Kui ma midagi tahan, pean ma end "peale pressima", vähemalt nii ma tunnen. Palju rohkem teeb haiget, kui sa tead, et näe, teda seal tahetakse, aga minust pole kellelgi mitte halligi. Sest nii on. Kui mind ei oleks, ei kaotaks keegi midagi. Usu mida tahad, aga ma olen üksinda, olen oma kehas kinni. Ma olen pohhui. Just nõnda on nii minu kohta kui mulle otse näkku öeldud. "Pohhui see jänes" viimastel päevadel pole mulle suutnud mitte miski rohkem haiget teha kui see. Ning ei - ma ei tunne neid inimesi. Ma ei suhtle nendega. Ma ei tea isegi osade inimeste nimesid, kellega ma eile rääkisin.
Ma olen proovinud piisavalt ja ma pole kunagi alla andnud. Depressiooni tõttu olen kaotanud koolis kaks aastat, kuid ma ei ole alla andnud ja nüüd olen ma lõpuks lõpetamas kooli. Mu unistused on suured ja eriala, mille ülikoolis valin, on raske. Aga kas sina tead, mis on depressioon ja tahtmine endalt elu võtta? Kas sina suudad õppida eksamiks, kui pisarad on su silmanägemise uduseks teinud või ärevus ei lase muud teha kui toas ringimööda kõndida ja võidelda iseendaga, et sa ei hakkaks karjuma või endale molli taguma? Iseendale..."
5.08.2016
"Vahel ei olegi midagi teha. Iga inimene peaks mingil ajahetkel leppima sellega, et kui teine tahab päriselt siit ilmast lahkuda, siis varem või hiljem see juhtub, olenemata ka abi olemasolust. Teine asi on see, et surm on loomulik. Inimesed on tihti omadega väga läbi kellegi lähedase surma kogedes, mistõttu jääb mulje, justkui ei taheta ka selle faktiga leppida. Muidugi on see arusaadav, aga ajapikku tuleb õppida lahti laskma, kuna edasi elades saame tunda ilmselt veel päris mitut surma. Alguses on keerulisem. Ja kuigi enesetapp ja õnnetused tekitavad inimestes rohkem ängi, sest hakatakse mõtlema "aga mis siis kui.." jne, siis surm ei tule ikkagi põhjuseta. Keegi ei lahku siis, kui ei ole vaja. Sel juhul on võimalusi kaks - kas surma oli vaja maapealsete muudatuste jaoks (surnu lähedaste õppetunnid, elukorralduse muudatused või mis iganes) või vajati lahkunut kiiresti kusagil mujal. Usun sellistesse asjadesse.
Isiklikult arvan ka, et teispoolsus on meie päris reaalsus, kuna oleme hinged, mitte füüsiline keha. Kui sellele mõelda, siis surm on pigem hea, elu on tihti justkui vangis olek ja kellelgi tegelikult ei ole kohustust seda taluda, kui tahab olla vaba. "
07.03.2013
"Ei ole ma midagi vapper, kas tead, kui lihtne elu tegelikult on? See on lihtne, seega pole ma ka vapper. Pealegi vapper... mis sõna, kah suur asi, mis olla. Oleks ma siis kasvõi v ä g e v. Aga ei, olen lihtsalt vapper, sest ei suuda sellise lihtsa asjagagi, nagu seda on elu, hakkama saada. Ütled, et elan veel, järelikult olen hakkama saanud, aga ei ole päris nii. Kui ma ikka midagi ära teha ei suuda ja lihtsalt eksisteerin, olengi ma kõigest lihtne j0bu."
Ma olen suitsiidne. Tõsi küll, juba aastaid. Kuid nüüd on taas see hullem periood. Mu suitsiidus on jõudnud punkti, kus oma närvilisuse ja narkosõltuvuse pärast olen taas hakanud halvasti käituma endale kallite inimestega, tehes neile haiget. Ja ma saan suurepäraselt aru, mida ma teen. Aga ma ei suuda seda peatada.
Tahaksin hirmsasti nutta, kuid seegi ei aita. Ma võiksin joosta korduvalt ja korduvalt peaga vastu seina - aga ei aita ka see.
Ma tahaksin nii väga elada veidi veel ja näha veel ühte suve oma elus. Kahjuks seda aga ei juhtu.
Mul on nii kahju. Mul on nii kahju...
Ma olen väsinud.
Mida halba olen ma ometi teinud?
Ilmselt ongi need minu karistused mu eelneva elu eest, kus keerasin midagi ilmselt väga perse. Aga see tegu pidi olema midagi väga kohutavat.
Midagi väga kohutavat.
Ma tsiteerin taas mõned enda kirjutatud lõigud, sest ma ei ole enam zavoodi aknalaual, on järgmine päev (sama tegelikult, aga ma magasin vahepeal) ja see lugu lõppes seal. Aitäh, mu armsad Päike, Siim, SAIM :D ja Chris, et te tulite õue mu hala kuulama ja minuga rääkima, see oli teist väga armas. Sest taas - kes olen mina. Lähen sita tujutga Zavoodi, kus kõigil on lõbus ja hakkan siis teiste tuju nussima oma halaga...
Aga olgu. Vähemalt siin on kõigil võimalik valida, kas nad tahavad seda sitta lugeda või mitte.
"Aga kui ma ei ole oluline, kas siis on vahet, et ma püüan olla hea? Kas siis on vahet, et mul on midagi öelda ja et ma olen koostanud nii ilusa matusekõne, kus on minu arvates välja toodud olulisimad asjad elus, kuidas mõista elu, kus ma olen öelnud kõigile kuulajaile, kuidas olla tugev ja eluga edasi minna, kas on vahet, kui neid võib-olla ei olegi üldse?? Nii ilus on ju mõelda, et sinu matusele tulevad kõik need inimesed, kes sulle meeldivad ja keda sina oluliseks pead, kellest sa lugu pead, aga nemad ehk ei tule, sest sina tegelikult ei olegi neile suurt midagi? Isegi kui sulle tundus, et oled? ...
Ma ei suuda kunagi leida seda sidet inimestega, seda, mis teistel tundub nii lihtsasti tekkivat. Kogu mu elu jooksul on olnud vaid üksikud juhtumid, kus ma olen leidnud tõelise sõbra, kuid tänaseks pole neist kedagi enam alles. Kõik kas kaovad ajapikku asjaolude tõttu, hülgavad mu või lihtsalt surevad. Nagu minu armas sõbranna, kes lahkus 9.mail 2016. Ta oli esimene inimene üle väga väga pika aja, kellega ma tundsin sidet, kellega oli nii lihtne rääkida, kellele sai kõike rääkida, kellel olid vastused kõigile küsimustele. Ma ei tea, miks on minu elus raskeimad õppetunnid, ja nad kõik on. Ja mul polegi selle vastu midagi - õppida on hea. Aga miks ometi siis nii hullusti? Mida ometi olen ma teinud kunagi eelmises elus halvasti, et ma tõesti väärin iga hea sõbra kaotamist? Et mul oli temaga nii vähe aega, jäi nii palju tegemata ja rääkimata.. sest ma tunnen ja tean, et me oleksime jäänud headeks sõpradeks väga pikaks ajaks, sest me olime tõesti nii sarnased oma mõtetelt ja soovidelt... ta oli sama suitsiidne kui mina ja lõpuks ta ka lahkus meie seast. Ja alati, alati olen ma tundnud tugevaimat sidet inimestega, kes endale lõpu peale teevad. Küllap siis olengi minagi üks neist. Ja nii väga tahaks seda loota. Sest kuigi ma armastan seda elu nii väga... siis... tuleb lahti lasta. Kunagi tuleb seda ju niikuinii teha. Ja kõik see ei vääri kannatusi.
Muidugi, mul on mitmeid tuttavaid. Me saame läbi. Ja mõni ütleb, et mul veab, sest temal pole kedagi kunagi olnudki, üldse.
Aga
Nali on selles, et... veab ju hoopis temal. Kõige raskem on üksindust taluda siis, kui sa tead, mis tunne on mitte olla üksinda. Või siis, kui sul on ümber hulgaliselt inimesi, aga sa tead, et tegelikult sa ei kuulu. Kui sa näed, et kõigil on keegi oluline, parim sõber, lihtsalt hea sõber - neil on alati kellegi poole pöörduda. Hull on see, kui sul on nii palju tuttavaid, aga mitte kellelgi ei ole aega sinu jaoks, kui sul on halb. Neil on tegemist, või on neil keegi, kes on tähtsam kui sina, kes on nende sõber - sest sina see ei ole. Ja isegi kui kellelgi on aega, siis piiratult. Kas te mõistate seda?
Ma oleks hea meelega üksik algusest peale, ma oleks hea meelega omaette, mitte iialgi kohanud inimesi, mitte iialgi tundnud sõprust või armastust, mitte iialgi näinud seda kõrvalt. Ma oleks hea meelega vaimselt alaarenenud, et mitte aru saada. Ma ei taha aru saada. See on kohutav."
2.12.2015
"Mul on nii kahju ja ma ei tea mida peale hakata.
Ma ei saa pisarateta meenutada 2013 aastat, sest kõik oli siis nii tore... mul olid toredad sõbrad ja kõik oli nii tore
Nii lõbus oli...
2013 suvi oli parim suvi minu elus ja kui ma vaid saaksin veel seda kogeda ma hindaksin seda kõike miljon korda rohkem... mul on nii kahju.. kõik kadus ajapikku, tulid uued inimesed, vaibus suhtlus sõpradega, mina jäin üksi. Ainult mina, sest teistel ei ole probleemi suhete loomisega. Minu jaoks oli kõik aga õige just siis ja ma ei usu, et kuidagi teisiti võiks olla lõbusam ja toredam kui oli siis.
Mul on nii kahju
mul on tunne nagu ma hõljuks kosmoses
kogu aeg ära, eemale, järjest enam
ja et ma ei saa enam tagasi tulla... ma lihtsalt ei tea mida teha. Sellega on nii raske leppida, ikka veel.."
13.06.2015
"Mida oskategi teie öelda... mida öelda, kui mul on juba otsus tehtud, lihtsalt ootan seda sobivat päeva, seda olukorda mis mu lõplikult seda tegema sunnib. Te võite selle lause peale arvata mida tahate. Arvake, et ma ei taha end tappa, kui ma veel ootan midagi, mis mind selleni viib. Te ei saa aru. Te ei tea. Mul on süümepiinad. Kas te olete neid tundnud? Just selliseid, mis panevad teid voodis vähkrema, sonima, higistama, iseend peksma... just selliseid mispeale tahaks karjuda ja aknast alla hüpata.. aga siis tuleb meelde, et kurat, ma ei ela piisavalt kõrgel. Kas te olete kunagi kedagi tapnud? Ei ole? Mina ka ei ole. Ma ei tea, kuid ma võin ette kujutada, et mul oleksid sarnased süümepiinad, kui oleksin mõnelt inimeselt elu võtnud. Ma ei taha enam, ma ei jaksa. Aga need ei kao. Need ajavad mu hauda, ma ei suuda enam neid taluda.."
16.06.2015 (see oli vastus ühele teise inimese kirjutatule)
"Üksinda saab olla ka siis, kui sind ümbritsevad inimesed - jah, tõesti, sa ei saagi seda mõista, kui sul pole olnud ümber mitte ühtegi inimest terve su elu. Ja kui oled end nii putsi tõmmanud, et sul on kõigest pohhui, siis sul on julgust minna ka suvalisse seltskonda kes istub pargis ja nendega liituda, hiljem lahkuda ja neid enam mitte kunagi näha.
Anna andeks ja ära võta südamesse, kuid arvan, et sul on vähem elukogemust kui minul, kasvõi selle tõttu, et sul ei ole olnud kokkupuuteid teiste inimestega. Mul on olnud perioode, kus ma olengi täiesti üksinda, kuid. Üks asi, mida ma olen õppinud: lihtsam on olla täiesti üksinda, kui mõnikord olla ümbritsetud inimestega, kellel on sõbrad, keda tahetakse, kellele helistatakse, kellele kirjutatakse, keda o o d a t a k s e. Mind ei oota keegi. Kui ma midagi tahan, pean ma end "peale pressima", vähemalt nii ma tunnen. Palju rohkem teeb haiget, kui sa tead, et näe, teda seal tahetakse, aga minust pole kellelgi mitte halligi. Sest nii on. Kui mind ei oleks, ei kaotaks keegi midagi. Usu mida tahad, aga ma olen üksinda, olen oma kehas kinni. Ma olen pohhui. Just nõnda on nii minu kohta kui mulle otse näkku öeldud. "Pohhui see jänes" viimastel päevadel pole mulle suutnud mitte miski rohkem haiget teha kui see. Ning ei - ma ei tunne neid inimesi. Ma ei suhtle nendega. Ma ei tea isegi osade inimeste nimesid, kellega ma eile rääkisin.
Ma olen proovinud piisavalt ja ma pole kunagi alla andnud. Depressiooni tõttu olen kaotanud koolis kaks aastat, kuid ma ei ole alla andnud ja nüüd olen ma lõpuks lõpetamas kooli. Mu unistused on suured ja eriala, mille ülikoolis valin, on raske. Aga kas sina tead, mis on depressioon ja tahtmine endalt elu võtta? Kas sina suudad õppida eksamiks, kui pisarad on su silmanägemise uduseks teinud või ärevus ei lase muud teha kui toas ringimööda kõndida ja võidelda iseendaga, et sa ei hakkaks karjuma või endale molli taguma? Iseendale..."
5.08.2016
"Vahel ei olegi midagi teha. Iga inimene peaks mingil ajahetkel leppima sellega, et kui teine tahab päriselt siit ilmast lahkuda, siis varem või hiljem see juhtub, olenemata ka abi olemasolust. Teine asi on see, et surm on loomulik. Inimesed on tihti omadega väga läbi kellegi lähedase surma kogedes, mistõttu jääb mulje, justkui ei taheta ka selle faktiga leppida. Muidugi on see arusaadav, aga ajapikku tuleb õppida lahti laskma, kuna edasi elades saame tunda ilmselt veel päris mitut surma. Alguses on keerulisem. Ja kuigi enesetapp ja õnnetused tekitavad inimestes rohkem ängi, sest hakatakse mõtlema "aga mis siis kui.." jne, siis surm ei tule ikkagi põhjuseta. Keegi ei lahku siis, kui ei ole vaja. Sel juhul on võimalusi kaks - kas surma oli vaja maapealsete muudatuste jaoks (surnu lähedaste õppetunnid, elukorralduse muudatused või mis iganes) või vajati lahkunut kiiresti kusagil mujal. Usun sellistesse asjadesse.
Isiklikult arvan ka, et teispoolsus on meie päris reaalsus, kuna oleme hinged, mitte füüsiline keha. Kui sellele mõelda, siis surm on pigem hea, elu on tihti justkui vangis olek ja kellelgi tegelikult ei ole kohustust seda taluda, kui tahab olla vaba. "
07.03.2013
"Ei ole ma midagi vapper, kas tead, kui lihtne elu tegelikult on? See on lihtne, seega pole ma ka vapper. Pealegi vapper... mis sõna, kah suur asi, mis olla. Oleks ma siis kasvõi v ä g e v. Aga ei, olen lihtsalt vapper, sest ei suuda sellise lihtsa asjagagi, nagu seda on elu, hakkama saada. Ütled, et elan veel, järelikult olen hakkama saanud, aga ei ole päris nii. Kui ma ikka midagi ära teha ei suuda ja lihtsalt eksisteerin, olengi ma kõigest lihtne j0bu."
Surmalähedane kogemus 19.01.2016
"Ma kogesin eile surma. Vähemalt surm oli see, mida arvasin end kogevat ja mõeldes kõiki neid mõtteid tahtsin teha foorumipostituse, et teile midagi rääkida.
Ma usun, et selle põhjustajaks oli minu tervislik seisund, millel ma rohkem ei peatu.
Ma jäin eile (19.01) õhtul umbes üheksa paiku magama. Uni oli lühike, paari tunni pärast ärkasin ebameeldivate värinate tõttu kehas, mis ei olnud tavalised... ma ei saa neid isegi kirjeldada, aga nad olid... jäledad. Ma käisin peldikus, ma ei tea, kuidas ma hakkama sain, sest kogu pilt lihtsalt tõmbles ja mul oli tunne, et võin iga hetk kokku kukkuda, seda siiski ei juhtunud. Tagasi tuppa tulles püüdsin uuesti magama jääda. See ei õnnestunud enam. Selle asemel tuli kõigepealt paanika, et kui ma nüüd jään magama, siis mind ei ole enam. Seejärel paanika kadus ja nende kohutavate värinate kõrval hakkas domineerima mingisugune hea tunne, aga täiesti teistsugune. Ma tundsin, et ma olen suremas. Ja surra ei olnud halb. Minusse voolas rahu. Mul oli soe, pehme ja mugav, ma pole end vist kunagi mugavamalt tundnud. Ma nagu vajusin kuhugi ja samas oleks mu hing olnud nagu valmis kehast väljuma. Ja peas korrutas end mõte "ma tahan surra"
Ja mitte seepärast, et mul oli halb
vaid seepärast, et see tunne oli imeline.
Siis tekkisid järgmised mõtted. Ma olin toas koos oma väikese rotikese ja armsa elukaaslasega, ja ma mõtlesin, et "kas ma tõesti tahangi nemad siia maha jätta? Miks ma ei tee midagi, miks ma ei ütle midagi? Miks on praegusest seisundist nii keeruline välja tulla...?" Ja asi ei olnud jõuetuses... asi oli selles, et ma ei tahtnud. Ma ei tahtnud, sest surra oli liiga hea. Ma ei tahtnud, kuigi lõpuks on mul oma väike perekond keda ma armastan nii väga, ma ei tahtnud vaatamata sellele kui väga mulle tegelikult meeldib elada, sest kõik on niivõrd ilus, sest ma armastan loodust ja ma armastan olla mina ise, käia elusana ringi ja õppida ning kogeda uusi asju. Ma ei tahtnud vaatamata sellele, et enne selle tunde tekkimist kartsin ma surma, sest ma ei tea, mis peale seda juhtub ning siis ei ole mul enam minu armastatud elusolendeid ja kõike muud minu jaoks olulist. Nüüdki ei tea ma ju midagi sellest, mis toimub peale lõplikku surma, aga tunne surra oli lihtsalt niivõrd rahulik, hea ja ilus, et sellele oli tohutult raske vastu panna. Ma isegi ei mõelnud enam oma armastatud asjadele ja olenditele. Ma tahtsin lihtsalt surra. Väga. Ma pidin ennast sundima liikuma ja vett jooma. Ma pidin ennast sundima püüdma ellu jääda, kuigi ma ei tahtnud seda. Aga ma mõtlesin oma väikesele perekonnale ja ma ei tahtnud neid niiviisi jätta, kuigi minul endal ei olnud enam kahju elust lahti lasta. Ma pidin jooma väga palju vett. See tõesti aitas veidi, kuigi värinad kestsid veel pikalt. Aga lõpuks need kadusid ja paha tunne läks üle. Ma olin ju suremise katkestanud. Ma sundisin end surnuist ärkama. Ma tõesti usun, et mu süda oleks töö lõpetanud, kui ma ei oleks end sundinud... ma tõesti usun seda, sest see tunne oli päris ja ma teadsin, et see tunne on surm, ma lihtsalt teadsin seda.
Te olete ehk kuulnud, kuidas koomas olnud inimesed on rääkinud, et tagasi tulla on raske. Ja need, kel tahtejõudu pole, ei tule sellest ka välja ja surevad, näiteks väga suitsiidsed inimesed. Mul oli sama. See oli raske. Ma ei tahtnud seda, mitte üks raas. Aga ma pidin end sundima. Ma ei tahtnud, et kui mu elukaaslane magama tuleb, leiab ta eest minu surnuna. Või avastab selle hoopistükkis alles hommikul, olles kogu öö hoidnud kaisus laipa... ma pidin sellest välja tulema. Ja siin ma nüüd olen.
Tegelikult tahtsin ma aga sellega seoses jõuda millegi muuni, kõik see oli alles eellugu. Nimelt pole ma kunagi uskunud, et surm võib olla midagi halba. See tundub lihtsalt niivõrd ebaloogiline, et inimene, kes on elanud kohutavat elu ja näiteks ennast ära tapab, mis peaks idee poolest olema halb tegu, saab peale seda veel rohkem piina tunda. See ei saa nii olla ja ma usun seda. Samas pole ma kunagi teadnud ja loomulikult ma ei tea ka nüüd, kuid olles kogenud seda tunnet sain ma vaid kinnitust oma mõtetele. Ma kogesin mõneks hetkeks päris rahu, midagi sellist, mida ma varem ei ole kogenud. Ma kogesin tasakaalu ja headust, ja see soojus ei olnud tavaline. Surm oleks nagu mind endasse keeranud, täielikult ümbritsenud, nagu suur pehme tekk. Mul oli turvaline ja ma ei tundnud hirmu. Kõik oli hästi. Kogetud tunded olid mitmeid ja mitmeid kordi tugevamad, kui inimene igapäevaselt kogeda suudab. Kõik tundus lihtsalt olevat õige, päris, nii nagu peab. Elades nii tugevaid tundeid ei ole...
Ma tahan öelda, et peale seda kogemust ei karda ma enam surma ennast. Endiselt on raske kätt iseendale külge panna, sest algne valu ja ebamugavus tuleb ju ikka üle elada, enne kui saabub rahu. Enne seda mõtlesin ma tihti surmale, ka loomulikule ja kõik mida ma suutsin tunda oli paanika. Ma olin kuri, et inimesed lihtsalt luuakse siia ilma ja keegi ei mõtle sellele, et mõnel inimesel on hirm eksisteerida ja samal ajal hirm surra, mistõttu on ta lõksus iseendas ja peab kannatama. Ma kardan hirmsasti peaaegu kõike, sest mu psüühika on sassis ja ma lähen väga kergesti paanikasse. Aga ma ei karda enam surma ja kas te teate kui kerge on olla? Kui kerge on peale kinnitust, et surres leian rahu? Isegi, kui see tunne oli midagi muud, tundsin mina enda arvates surma ja ma sain vabaks ühest hirmust. Ma ei karda paratamatust ja ma... olen valmis surema. Kui juhtub ime ja ma elan vanaks, siis ma ei pea elama hirmus, et ma võin iga hetk lahkuda. Ma arvasin, et ma teen seda, sest see tundus nii kohutav ja nii kurb. Peale oma kogemust olen ma aga valmis surma rahus vastu võtma.
Ma loodan, et seda ei loe inimesed, kes võivad minust mingitpidi hoolida, sest
ma ei jõua ära oodata, millal saabub minu aeg surra. Ma ei tea, miks ma selle väljaütlemise pärast süüd tunnen... ma lihtsalt ei taha kellelegi haiget teha. Ma olen hingelt ja olemiselt täielik hipiman ja see teema paelub mind tohutult, ma usun, et ma kuulun rohkem teispoolsusesse. Loomulikult meeldib mulle väga ka maapealne elu nagu ma ka enne mainisin, aga arvan, et teispoolsusest leiaksin rohkem mõistmist, teiseks nagu tunda sain valdab seal hingi täielik rahu ja tasakaal millest ma unistan juba pikki aastaid... ja ma olen alati ka teispoolsust ette kujutanud hubase, imelise kohana kus kõik hinged saavad puhkust oma maapealsest elust, ennast "laadida" ja uueks eluks valmistuda, kui just pole juba aeg oma tööga lõpetada, mis viib minu põhimõtteni, mis on n i i oluline... kõik ajavad taga (füüsilist) tervist ja muretsevad pisiajade pärast, vaadatakse teistele viltu ja soovitatakse oma soovide üle sügavalt järele mõelda inimestel, kes oma keha tätoveerivad, augustavad, lõiguvad ja teevad sellele teadlikult palju muidki pöördumatuid muudatusi või ei näe välja nagu iga teine "aktsepteeritud" isik. Nad on kõigest sellest nii haaratud, et nad unustavad oma hinge, mille eest on palju olulisem hoolt kanda.
Ma usun, et selle põhjustajaks oli minu tervislik seisund, millel ma rohkem ei peatu.
Ma jäin eile (19.01) õhtul umbes üheksa paiku magama. Uni oli lühike, paari tunni pärast ärkasin ebameeldivate värinate tõttu kehas, mis ei olnud tavalised... ma ei saa neid isegi kirjeldada, aga nad olid... jäledad. Ma käisin peldikus, ma ei tea, kuidas ma hakkama sain, sest kogu pilt lihtsalt tõmbles ja mul oli tunne, et võin iga hetk kokku kukkuda, seda siiski ei juhtunud. Tagasi tuppa tulles püüdsin uuesti magama jääda. See ei õnnestunud enam. Selle asemel tuli kõigepealt paanika, et kui ma nüüd jään magama, siis mind ei ole enam. Seejärel paanika kadus ja nende kohutavate värinate kõrval hakkas domineerima mingisugune hea tunne, aga täiesti teistsugune. Ma tundsin, et ma olen suremas. Ja surra ei olnud halb. Minusse voolas rahu. Mul oli soe, pehme ja mugav, ma pole end vist kunagi mugavamalt tundnud. Ma nagu vajusin kuhugi ja samas oleks mu hing olnud nagu valmis kehast väljuma. Ja peas korrutas end mõte "ma tahan surra"
Ja mitte seepärast, et mul oli halb
vaid seepärast, et see tunne oli imeline.
Siis tekkisid järgmised mõtted. Ma olin toas koos oma väikese rotikese ja armsa elukaaslasega, ja ma mõtlesin, et "kas ma tõesti tahangi nemad siia maha jätta? Miks ma ei tee midagi, miks ma ei ütle midagi? Miks on praegusest seisundist nii keeruline välja tulla...?" Ja asi ei olnud jõuetuses... asi oli selles, et ma ei tahtnud. Ma ei tahtnud, sest surra oli liiga hea. Ma ei tahtnud, kuigi lõpuks on mul oma väike perekond keda ma armastan nii väga, ma ei tahtnud vaatamata sellele kui väga mulle tegelikult meeldib elada, sest kõik on niivõrd ilus, sest ma armastan loodust ja ma armastan olla mina ise, käia elusana ringi ja õppida ning kogeda uusi asju. Ma ei tahtnud vaatamata sellele, et enne selle tunde tekkimist kartsin ma surma, sest ma ei tea, mis peale seda juhtub ning siis ei ole mul enam minu armastatud elusolendeid ja kõike muud minu jaoks olulist. Nüüdki ei tea ma ju midagi sellest, mis toimub peale lõplikku surma, aga tunne surra oli lihtsalt niivõrd rahulik, hea ja ilus, et sellele oli tohutult raske vastu panna. Ma isegi ei mõelnud enam oma armastatud asjadele ja olenditele. Ma tahtsin lihtsalt surra. Väga. Ma pidin ennast sundima liikuma ja vett jooma. Ma pidin ennast sundima püüdma ellu jääda, kuigi ma ei tahtnud seda. Aga ma mõtlesin oma väikesele perekonnale ja ma ei tahtnud neid niiviisi jätta, kuigi minul endal ei olnud enam kahju elust lahti lasta. Ma pidin jooma väga palju vett. See tõesti aitas veidi, kuigi värinad kestsid veel pikalt. Aga lõpuks need kadusid ja paha tunne läks üle. Ma olin ju suremise katkestanud. Ma sundisin end surnuist ärkama. Ma tõesti usun, et mu süda oleks töö lõpetanud, kui ma ei oleks end sundinud... ma tõesti usun seda, sest see tunne oli päris ja ma teadsin, et see tunne on surm, ma lihtsalt teadsin seda.
Te olete ehk kuulnud, kuidas koomas olnud inimesed on rääkinud, et tagasi tulla on raske. Ja need, kel tahtejõudu pole, ei tule sellest ka välja ja surevad, näiteks väga suitsiidsed inimesed. Mul oli sama. See oli raske. Ma ei tahtnud seda, mitte üks raas. Aga ma pidin end sundima. Ma ei tahtnud, et kui mu elukaaslane magama tuleb, leiab ta eest minu surnuna. Või avastab selle hoopistükkis alles hommikul, olles kogu öö hoidnud kaisus laipa... ma pidin sellest välja tulema. Ja siin ma nüüd olen.
Tegelikult tahtsin ma aga sellega seoses jõuda millegi muuni, kõik see oli alles eellugu. Nimelt pole ma kunagi uskunud, et surm võib olla midagi halba. See tundub lihtsalt niivõrd ebaloogiline, et inimene, kes on elanud kohutavat elu ja näiteks ennast ära tapab, mis peaks idee poolest olema halb tegu, saab peale seda veel rohkem piina tunda. See ei saa nii olla ja ma usun seda. Samas pole ma kunagi teadnud ja loomulikult ma ei tea ka nüüd, kuid olles kogenud seda tunnet sain ma vaid kinnitust oma mõtetele. Ma kogesin mõneks hetkeks päris rahu, midagi sellist, mida ma varem ei ole kogenud. Ma kogesin tasakaalu ja headust, ja see soojus ei olnud tavaline. Surm oleks nagu mind endasse keeranud, täielikult ümbritsenud, nagu suur pehme tekk. Mul oli turvaline ja ma ei tundnud hirmu. Kõik oli hästi. Kogetud tunded olid mitmeid ja mitmeid kordi tugevamad, kui inimene igapäevaselt kogeda suudab. Kõik tundus lihtsalt olevat õige, päris, nii nagu peab. Elades nii tugevaid tundeid ei ole...
Ma tahan öelda, et peale seda kogemust ei karda ma enam surma ennast. Endiselt on raske kätt iseendale külge panna, sest algne valu ja ebamugavus tuleb ju ikka üle elada, enne kui saabub rahu. Enne seda mõtlesin ma tihti surmale, ka loomulikule ja kõik mida ma suutsin tunda oli paanika. Ma olin kuri, et inimesed lihtsalt luuakse siia ilma ja keegi ei mõtle sellele, et mõnel inimesel on hirm eksisteerida ja samal ajal hirm surra, mistõttu on ta lõksus iseendas ja peab kannatama. Ma kardan hirmsasti peaaegu kõike, sest mu psüühika on sassis ja ma lähen väga kergesti paanikasse. Aga ma ei karda enam surma ja kas te teate kui kerge on olla? Kui kerge on peale kinnitust, et surres leian rahu? Isegi, kui see tunne oli midagi muud, tundsin mina enda arvates surma ja ma sain vabaks ühest hirmust. Ma ei karda paratamatust ja ma... olen valmis surema. Kui juhtub ime ja ma elan vanaks, siis ma ei pea elama hirmus, et ma võin iga hetk lahkuda. Ma arvasin, et ma teen seda, sest see tundus nii kohutav ja nii kurb. Peale oma kogemust olen ma aga valmis surma rahus vastu võtma.
Ma loodan, et seda ei loe inimesed, kes võivad minust mingitpidi hoolida, sest
ma ei jõua ära oodata, millal saabub minu aeg surra. Ma ei tea, miks ma selle väljaütlemise pärast süüd tunnen... ma lihtsalt ei taha kellelegi haiget teha. Ma olen hingelt ja olemiselt täielik hipiman ja see teema paelub mind tohutult, ma usun, et ma kuulun rohkem teispoolsusesse. Loomulikult meeldib mulle väga ka maapealne elu nagu ma ka enne mainisin, aga arvan, et teispoolsusest leiaksin rohkem mõistmist, teiseks nagu tunda sain valdab seal hingi täielik rahu ja tasakaal millest ma unistan juba pikki aastaid... ja ma olen alati ka teispoolsust ette kujutanud hubase, imelise kohana kus kõik hinged saavad puhkust oma maapealsest elust, ennast "laadida" ja uueks eluks valmistuda, kui just pole juba aeg oma tööga lõpetada, mis viib minu põhimõtteni, mis on n i i oluline... kõik ajavad taga (füüsilist) tervist ja muretsevad pisiajade pärast, vaadatakse teistele viltu ja soovitatakse oma soovide üle sügavalt järele mõelda inimestel, kes oma keha tätoveerivad, augustavad, lõiguvad ja teevad sellele teadlikult palju muidki pöördumatuid muudatusi või ei näe välja nagu iga teine "aktsepteeritud" isik. Nad on kõigest sellest nii haaratud, et nad unustavad oma hinge, mille eest on palju olulisem hoolt kanda.
Aga meie hing rändab veel kaua ja elab mitmeid elusid, samas kui keha on vaid ajutine "rendipind", mille abil hinged saavad ühendust eluga maa peal. Meie kehad on siin mõned aastakümned, aga meie hinged võivad siin olla mitmeid ja mitmeid kordi pikemalt, kui neid hoida, kui hoolida, mitte pidada viha ja püüda end säästa negatiivsetest emotsioonidest. Mida katkisem hing, seda lühem on tema iga. Kuid tõsi, mida katkisem hing, seda targem hing. Ma ei arvagi, et peaks end kogu negatiivsest täielikult eemale hoidma, tuleb lihtsalt õppida sellega toime tulema ja nii teeme oma hingele palju vähem kahju samal ajal endiselt õppides ja arenedes... ja kõik, mida õpime, läheb meie hingega kaasa. Mitte selles mõttes, et voh, olin eelmises elus matemaatik ja nüüd peaksin kõiki valemeid ja asju juba sündides teadma... ei, pigem väljendub see selles, et sellisel hingel on uues elus lihtsalt matemaatikale hea pea. Muidugi ei saa kaasa vedada kogu informatsiooni, küll aga aitab õpitu järgmises elus paremini hakkama saada.
Tundub, et praegu hakkab minu postitus lõpule jõudma. Palun ärge tehke oma hingele liiga, sest sinu hing oledki sina ise. Keha on ajutine.
Surma ei ole tarvis karta ja kusjuures mulle tundub, et nüüd, olles seda kogenud, suudan ma paremini toime tulla ka oma lähedaste surmadega, mida võin tulevikus veel mitmeid kogeda, kui minu enda aeg varem ei saabu. Ärge palju kurvastage teiste surma üle... vähemalt mõneks ajaks on nad paremas paigas, kuidas saakski teisiti olla... mäletan, et kunagi ma mõtlesin ja unistasin, et kui ma ainult saaksin rääkida surnud inimestega ja küsida, mida nad tundsid - ma leidsin ise vastuse. Nüüd ma tean ja ma ootan seda. Ma olen ikkagi mina ise, ka järgmises elus, sest hing on ju minu oma. Ärge muretsege liialt oma kehaliste omaduste üle, jah, see on raske, aga seepärast ongi meil antud võimalus oma keha muuta endale sobivamaks ja keegi ei peaks end tagasi hoidma, isegi, kui välimuse muutmine toimub ebatervislikul viisil. Üks oluline osa oma hinge hoidmisel on iseendaga rahulolu. Ma tean, et paljudel teist võib olla mind raske uskuda või minust aru saada, kui te ei ole seda kogenud, ja sellest ei ole midagi. Ma olen öelnud oma arvamuse sellel teemal ja te võite selle üle mõelda ja selle enda vaadetele ja arvamustele sobivamaks muuta, kui te tahate, mina aga soovin teile kõigile head, ja ma loodan, et te hoiate ennast ja püüate halbade kogemustega iga kord paremini toime tulla, et te leiaksite endas rahu, sest see tõesti on oluline. Ei pea olema üdini hea inimene, üldse mitte. Kui keegi on käitunud rumalasti, siis loomulikult võib temaga kurjustada, võib olla kurb ja vihane, aga sellest tuleb õigel hetkel lahti lasta. Hing peab olema vaba.
Ärge hoidke end tagasi, kui te tahate midagi ette võtta (kui see pole väga halb idee, oluline on oma tegevusega ka teistele võimalikult vähe liiga teha...), ennast tuleb teostada, nagu te juba ilmselt mitmeid kordi igalt poolt kuulnud olete, aga see tõesti aitab. Tuleb olla see, kellena end parasjagu tuntakse ja teha seda, mida hing ihkab. Kõik saab korda. Ma tahaksin öelda, et ma luban teile seda, aga endiselt ei saa ma olla 100% kindel, sest ma ei ole päriselt surnud olnud... aga rahu peale surma tundub lihtsalt niivõrd loogiline, sest hinged vajavad samuti puhkust.
Lõpp venis nüüd pikaks aga vot. Ma loodan, et kirjutasin kõik üles, mida tahtsin kirjutada. Te ei pea sellest üldse midagi arvama, tahtsin rääkida oma kogemusest ja oma nägemusest, kui on inimesi, kes mõtlevad sarnaselt, oleks tohutult tore seda lihtsalt teada. Ja aitäh kõigile, kes lõpuni lugesid. Olen oma kirjaga hommikusse jõudnud, nii et soovin teile ilusat ja rahulikku hommikut.
Jänes."
Tundub, et praegu hakkab minu postitus lõpule jõudma. Palun ärge tehke oma hingele liiga, sest sinu hing oledki sina ise. Keha on ajutine.
Surma ei ole tarvis karta ja kusjuures mulle tundub, et nüüd, olles seda kogenud, suudan ma paremini toime tulla ka oma lähedaste surmadega, mida võin tulevikus veel mitmeid kogeda, kui minu enda aeg varem ei saabu. Ärge palju kurvastage teiste surma üle... vähemalt mõneks ajaks on nad paremas paigas, kuidas saakski teisiti olla... mäletan, et kunagi ma mõtlesin ja unistasin, et kui ma ainult saaksin rääkida surnud inimestega ja küsida, mida nad tundsid - ma leidsin ise vastuse. Nüüd ma tean ja ma ootan seda. Ma olen ikkagi mina ise, ka järgmises elus, sest hing on ju minu oma. Ärge muretsege liialt oma kehaliste omaduste üle, jah, see on raske, aga seepärast ongi meil antud võimalus oma keha muuta endale sobivamaks ja keegi ei peaks end tagasi hoidma, isegi, kui välimuse muutmine toimub ebatervislikul viisil. Üks oluline osa oma hinge hoidmisel on iseendaga rahulolu. Ma tean, et paljudel teist võib olla mind raske uskuda või minust aru saada, kui te ei ole seda kogenud, ja sellest ei ole midagi. Ma olen öelnud oma arvamuse sellel teemal ja te võite selle üle mõelda ja selle enda vaadetele ja arvamustele sobivamaks muuta, kui te tahate, mina aga soovin teile kõigile head, ja ma loodan, et te hoiate ennast ja püüate halbade kogemustega iga kord paremini toime tulla, et te leiaksite endas rahu, sest see tõesti on oluline. Ei pea olema üdini hea inimene, üldse mitte. Kui keegi on käitunud rumalasti, siis loomulikult võib temaga kurjustada, võib olla kurb ja vihane, aga sellest tuleb õigel hetkel lahti lasta. Hing peab olema vaba.
Ärge hoidke end tagasi, kui te tahate midagi ette võtta (kui see pole väga halb idee, oluline on oma tegevusega ka teistele võimalikult vähe liiga teha...), ennast tuleb teostada, nagu te juba ilmselt mitmeid kordi igalt poolt kuulnud olete, aga see tõesti aitab. Tuleb olla see, kellena end parasjagu tuntakse ja teha seda, mida hing ihkab. Kõik saab korda. Ma tahaksin öelda, et ma luban teile seda, aga endiselt ei saa ma olla 100% kindel, sest ma ei ole päriselt surnud olnud... aga rahu peale surma tundub lihtsalt niivõrd loogiline, sest hinged vajavad samuti puhkust.
Lõpp venis nüüd pikaks aga vot. Ma loodan, et kirjutasin kõik üles, mida tahtsin kirjutada. Te ei pea sellest üldse midagi arvama, tahtsin rääkida oma kogemusest ja oma nägemusest, kui on inimesi, kes mõtlevad sarnaselt, oleks tohutult tore seda lihtsalt teada. Ja aitäh kõigile, kes lõpuni lugesid. Olen oma kirjaga hommikusse jõudnud, nii et soovin teile ilusat ja rahulikku hommikut.
Jänes."
laupäev, 22. aprill 2017
01.01.2011
„See oli masendav ja ajas nutma. See oli nagu järjekordne läbikukkumine, teadmine, et tegelikult sul pole mitte kedagi. Et tegelikult kõik need ’sõbrad’ ei tee muud kui lihtsalt lasevad üle, isegi, kui see pole nende süü, pole nende teha. Milleks m i n a üritan? Miks ma sellisele saastale nii ustav sõber olen, miks ainult mina ronin kusagile p*saauku et korraks kokku saada, miks mina ootan alati lõpuni, kui keegi ei tule õigeks ajaks, miks ma leian alati mooduse kuidas midagi, millest puudu on, kätte saada? MIKS? MILLEKS? See on mõttetu. Nad ei hooli.“
ma ei tea miks ma endiselt eksisteerin
Ärkasin täna taas depressiivses meeleolus ja tekkis tahtmine kirjutada, mida ma ka tegin. Ma endiselt jään siia tsiteerima oma vanu kirjutisi, aga küllap tuleb vahel sekka ka uusi, kui ma tunnen vajadust kirjutada. Vabandan ette ära, sest järgnev pole ei muud kui üks hala.
Ma ei pea end üldiselt kellekski. Ma tean vaid, et see, kuidas ma maailma näen, võiks olla ideaalne maailm. Ma tean vaid, et kui ma oleksin piisavalt oluline, et keegi kunagi võiks mu sõnu kuuldavaks võtta, võiksin ma muuta paljude elusid. Küll kindlasti mitte maailma, seda ei saa teha enam mitte keegi.
Kui palju tähendab minu jaoks tegelikult see, kui ma kõnnin tänaval ja inimesed, keda ma tean, tunnevad mu ära, ütlevad mulle tsau, isegi kallistavad. See on nii lahe ja armas, sest miks peaks üldse keegi seda tegema?! Kes olen MINA? Miks ma üldse eksisteerin, miks ma üldse lähen kuhugi inimeste sekka, ma ei tee iial midagi head. Ma tean, et minuta oleks kõigil vähem probleeme, sest ma olen saast, kes tuleb inimeste eludesse kellega ta kokku puutub, ning paratamatult see, et ma nende eludes olin, jääb nii olema igavesti. Seda ei saa ära kustutada.
Minust ei ole kasu.
Isegi mu isa tahab, et ma end ära tapaksin, õigemini ei oleks tal selle vastu midagi.
Kunagi mõned aastad tagasi, kui juhtus midagi väga halba ja ma kartsin, et mu ema on surnud, kuigi tegelikult ta oli lihtsalt purjus ja magas ja vaatamata sellele, et ma olin talle teinud üle 20 vastamata kõne, ei helistanud ta mulle tagasi mitte järgmisel, vaid ülejärgmisel päeval. Käitudes, justkui poleks "see hull asi", millest ma rääkida ei soovi, mittemiski. Et kõik on korras ja mida me kõik paanitseme. Peale seda ei ole ma temaga enam suhelnud.
Mu sugulased teavad, et ma olen vaimselt ebastabiilne, aga nähes, et mul hakkab tekkima paanikahoog, siis justkui meelega provotseerivad nad seda edasi, et ma läheksin viimse piirini välja. Mitte kellelgi neist ei ole taktitunnet.
Inimesed, kes saavad mulle armsaks, lõpetavad üks hetk minuga rääkimise, kuigi ma ei ole neile midagi halba teinud. Ma ei tahagi kellelegi midagi halba teha, kunagi. Ja kui see juhtub, siis ma vabandan.
Inimesed arvavad, et ma valetan, kuigi ma vihkan vale ja räägin asjadest nii, nagu on. Kuid ausus meie maailmas tundub ilmselt inimestele liiga ebareaalne olevat.
Ma olen väsinud. Ma olen väsinud olemast enda sees, tahaks välja, tahaks ära, tahaks kaugele. Ja olgugi, et nii paljud on mulle haiget teinud, siis annan ma neile sellegipoolest andeks, olen seda juba ammu teinud. Kui ma sureksin ma kaitseksin neid kõiki, kui seda on võimalik teha, mis sellest, et nemad seda minu jaoks ehk ei teeks.
Ma ei soovi kellelegi halba, mitte kellelegi.
Siiski, ma tean, et ma olen olemas, sest teised inimesed teavad seda. Sest siiski on mõni inimene, kes kirjutab mulle ise, kes helistab mulle, ja ma olen teile nii tänulik. Sest muidu mind tõesti ei olekski, vaid mina ise oleksin oma olemasolust teadlik.
Mu suurim hirm on, vaatamata sellele, et ma end kelleski ei pea, see, et mind unustatakse. Mistõttu tahan ma võimalikult palju suhelda, olla väljas, aga ma kardan, ma kardan nii väga ja tihti ma lihtsalt nutan hommikuti, et pelgalt oma olemasoluga rikkusin ma kogu eelneva õhtu, kuigi ratsionaalne mõistus ütleb, et nii ei olnud.
Ma ei tahaks enam kuigi kauaks jääda, see kõik on nii kurnav ning see väike osa tekstist siin ei ole isegi pooltki sellest, mis mind painab.
Ma ei pea end üldiselt kellekski. Ma tean vaid, et see, kuidas ma maailma näen, võiks olla ideaalne maailm. Ma tean vaid, et kui ma oleksin piisavalt oluline, et keegi kunagi võiks mu sõnu kuuldavaks võtta, võiksin ma muuta paljude elusid. Küll kindlasti mitte maailma, seda ei saa teha enam mitte keegi.
Kui palju tähendab minu jaoks tegelikult see, kui ma kõnnin tänaval ja inimesed, keda ma tean, tunnevad mu ära, ütlevad mulle tsau, isegi kallistavad. See on nii lahe ja armas, sest miks peaks üldse keegi seda tegema?! Kes olen MINA? Miks ma üldse eksisteerin, miks ma üldse lähen kuhugi inimeste sekka, ma ei tee iial midagi head. Ma tean, et minuta oleks kõigil vähem probleeme, sest ma olen saast, kes tuleb inimeste eludesse kellega ta kokku puutub, ning paratamatult see, et ma nende eludes olin, jääb nii olema igavesti. Seda ei saa ära kustutada.
Minust ei ole kasu.
Isegi mu isa tahab, et ma end ära tapaksin, õigemini ei oleks tal selle vastu midagi.
Kunagi mõned aastad tagasi, kui juhtus midagi väga halba ja ma kartsin, et mu ema on surnud, kuigi tegelikult ta oli lihtsalt purjus ja magas ja vaatamata sellele, et ma olin talle teinud üle 20 vastamata kõne, ei helistanud ta mulle tagasi mitte järgmisel, vaid ülejärgmisel päeval. Käitudes, justkui poleks "see hull asi", millest ma rääkida ei soovi, mittemiski. Et kõik on korras ja mida me kõik paanitseme. Peale seda ei ole ma temaga enam suhelnud.
Mu sugulased teavad, et ma olen vaimselt ebastabiilne, aga nähes, et mul hakkab tekkima paanikahoog, siis justkui meelega provotseerivad nad seda edasi, et ma läheksin viimse piirini välja. Mitte kellelgi neist ei ole taktitunnet.
Inimesed, kes saavad mulle armsaks, lõpetavad üks hetk minuga rääkimise, kuigi ma ei ole neile midagi halba teinud. Ma ei tahagi kellelegi midagi halba teha, kunagi. Ja kui see juhtub, siis ma vabandan.
Inimesed arvavad, et ma valetan, kuigi ma vihkan vale ja räägin asjadest nii, nagu on. Kuid ausus meie maailmas tundub ilmselt inimestele liiga ebareaalne olevat.
Ma olen väsinud. Ma olen väsinud olemast enda sees, tahaks välja, tahaks ära, tahaks kaugele. Ja olgugi, et nii paljud on mulle haiget teinud, siis annan ma neile sellegipoolest andeks, olen seda juba ammu teinud. Kui ma sureksin ma kaitseksin neid kõiki, kui seda on võimalik teha, mis sellest, et nemad seda minu jaoks ehk ei teeks.
Ma ei soovi kellelegi halba, mitte kellelegi.
Siiski, ma tean, et ma olen olemas, sest teised inimesed teavad seda. Sest siiski on mõni inimene, kes kirjutab mulle ise, kes helistab mulle, ja ma olen teile nii tänulik. Sest muidu mind tõesti ei olekski, vaid mina ise oleksin oma olemasolust teadlik.
Mu suurim hirm on, vaatamata sellele, et ma end kelleski ei pea, see, et mind unustatakse. Mistõttu tahan ma võimalikult palju suhelda, olla väljas, aga ma kardan, ma kardan nii väga ja tihti ma lihtsalt nutan hommikuti, et pelgalt oma olemasoluga rikkusin ma kogu eelneva õhtu, kuigi ratsionaalne mõistus ütleb, et nii ei olnud.
Ma ei tahaks enam kuigi kauaks jääda, see kõik on nii kurnav ning see väike osa tekstist siin ei ole isegi pooltki sellest, mis mind painab.
reede, 21. aprill 2017
17-aastase jänese kirjutised
"20.10.2011
Närvilisus. Klaasikillud.See klirin on sellistel hetkedel vist ilusam kui mistahes muusika.
Oh ei, lõpeta ära. Ma ei pea end Sinu pärast vigastama.
Ma ei pea.
Ma ei tee. Sa oled minevik.
Isegi kui ei lähe nii, nagu ma tahaksin. Surnud inimese jaoks on kõik minevik.
Sest kui ei ole võimalik valida elu, on alati võimalik valida surm. Aga ma tahaksin elada. Ma nii väga tahaksin elada."
"21.10.2011
See kurbus hävitab.
Teadmine, et ma pean Su jätma, hävitab. Aga ma ei suuda ka Sinu läheduses olla. Sa oled nii külm ja see teeb haiget. Ei. Sina... Sa oled nii soe. Aga Sinu hing on külm. See rebib mu seest lõhki, nagu jäätuv vesi lõhub kivisid.
Sinu külmus on tappev, sügiskülm aga mitte. Võin olla mitmeid tunde tühjal mänguväljakul, seljas vaid pusa ja kalender näitamas oktoobri lõppu. See ei lõhu seest. See annab rahu. Sügava rahu, kurbuse ja sünge pildi rippuvast nöörist või lähenevast eredast tulest, mis tuletab meelde, et tegelikult on kõik tühine. Kuid miskipärast ei ole kõik inimesed tundetud psühhopaadid ega suuda lakata mõtlemast asjadele, mis haiget teevad. Iga kord, kui olen vaadanud Su silmadesse, olen näinud seal midagi muud, midagi, mida ei ole teistel. Ma ei räägi enese tunnetest Sinu vastu. Ma räägin Sinust. Sa tundud mulle hull. Vaimuhaige. Võibolla ei mõista Sa seda isegi, aga mulle tundub, et sinus peitub psühhopaat. Sa oleksid selleks võimeline ja võibolla olen just seepärast nii lummatud Sinust. Aga ma ei pea sellest rohkem rääkima. Ma ei pea kulutama oma aega Sinule, kui Sa niikuinii ei hooli. Oh ei... ma pean. Aga ma ei taha. Kuid miskitmoodi on mul vaja see endast välja saada ja mulle tundub järjest enam, et kõik, mida ma kirjutan, on sama. Olen Sulle kirjutanud nii palju. Just Sulle, mitte endale. Aga ma ei andnud neid kirjutisi kunagi ära, sest Sind ega ka kedagi teist, kes võiks olla Sinu asemel, ei huvita ja ma tean seda. Loll tegu on kirjutada kellelegi, kes on kuulnud iga paberil olevat sõna ega ole sellest välja teinud. See oleks terroriseerimine."
"30.11.2011
Kesklinnas põleb prügikast. Mitte kedagi ei koti.Olukorda jälgida on põnev. Klappidest tuleb laul, mis räägib enesetapust, ning mina suudan vaevu naeru tagasi hoida.
Enamik bussi ootavatest inimestest viibivad prügikastist mõni meeter eemal.
Muidugi ei saa mainimata jätta bussi või muud transpordivahendit ootavate inimeste pilke.
Kõik nad seisavad ja vaatavad ühes suunas.
Ootavad ajamasinat."
"27.12.2011
Ja siis see hirm. Ta ju ei kao, kõigest mina olen see, kes harjub. Ei.
Ma ei harju.
Aga ma õpin teda tundma.
Ja ma lähen sinna pimedasse metsa. Ma lähen sinna iga kord. Hirm on alati sama.
Sama, nagu ta oli esimest korda.
Ma võin minna üksi ja võin minna inimestega. Tema ei lahku minust.
Aga mina võitlen. Ja me oleme tugevad. Tema ei lahku minust, niisamuti kui mina temast.
Kas pole mitte ilus. Kõlab kui lõputu armastus, mida inimesed väidavad olematuna."
"14.01.2012
Ning siis saabuvad taas need mõtted. Juba pool aastat ei soovi nad minu juurest
lahkuda.
Alates hetkest, mil nad tulid, koputasid õlale ning kui mina ümber pöörasin,
virutasid halastamatult vastu nägu - rusikaga nimelt.
„Kuidas sa saad nõndaviisi mõelda?“ – ja ma kuulasin neid.
Nad tulid veel mitmeid kordi. Mitmeid ja mitmeid – sest tegelikult ma ei
kuulanud.
Või siis kuulasin. Aga üks, või isegi kaks, või lausa kolm poolt minus
ilmselgelt keeldusid seda tegemast.
Sina seal. Kas Sa tead, kui paljud asjad oleksid võinud olemata olla. Isegi
küsimärki ei pannud ma selle lause lõppu.
See pole küsimus.
See ei olnud mina. Või olin? Millalgi pidi see ju juhtuma.
Aga kas just Sina pidid olema selle põhjuseks?
See pani ühe poole minust Sind vihkama. Sa ütled, et see on tühine. Nad kõik
ütlevad, et see on tühine.
Mina ütlen, et see on tühine – aga asi pole üldsegi selles. See ongi tühine.
Asi on minus. Alati on see minus. Või kelleski teises minu sees?
Mul on isegi hirm kõike seda siia kirjutada. Mul on hirm, et Sa tead, kes Sa
oled, kellest ma kirjutan. Ja ma ei taha veel rohkem ängi täis minna.
See ajab vihale."
Närvilisus. Klaasikillud.See klirin on sellistel hetkedel vist ilusam kui mistahes muusika.
Oh ei, lõpeta ära. Ma ei pea end Sinu pärast vigastama.
Ma ei pea.
Ma ei tee. Sa oled minevik.
Isegi kui ei lähe nii, nagu ma tahaksin. Surnud inimese jaoks on kõik minevik.
Sest kui ei ole võimalik valida elu, on alati võimalik valida surm. Aga ma tahaksin elada. Ma nii väga tahaksin elada."
"21.10.2011
See kurbus hävitab.
Teadmine, et ma pean Su jätma, hävitab. Aga ma ei suuda ka Sinu läheduses olla. Sa oled nii külm ja see teeb haiget. Ei. Sina... Sa oled nii soe. Aga Sinu hing on külm. See rebib mu seest lõhki, nagu jäätuv vesi lõhub kivisid.
Sinu külmus on tappev, sügiskülm aga mitte. Võin olla mitmeid tunde tühjal mänguväljakul, seljas vaid pusa ja kalender näitamas oktoobri lõppu. See ei lõhu seest. See annab rahu. Sügava rahu, kurbuse ja sünge pildi rippuvast nöörist või lähenevast eredast tulest, mis tuletab meelde, et tegelikult on kõik tühine. Kuid miskipärast ei ole kõik inimesed tundetud psühhopaadid ega suuda lakata mõtlemast asjadele, mis haiget teevad. Iga kord, kui olen vaadanud Su silmadesse, olen näinud seal midagi muud, midagi, mida ei ole teistel. Ma ei räägi enese tunnetest Sinu vastu. Ma räägin Sinust. Sa tundud mulle hull. Vaimuhaige. Võibolla ei mõista Sa seda isegi, aga mulle tundub, et sinus peitub psühhopaat. Sa oleksid selleks võimeline ja võibolla olen just seepärast nii lummatud Sinust. Aga ma ei pea sellest rohkem rääkima. Ma ei pea kulutama oma aega Sinule, kui Sa niikuinii ei hooli. Oh ei... ma pean. Aga ma ei taha. Kuid miskitmoodi on mul vaja see endast välja saada ja mulle tundub järjest enam, et kõik, mida ma kirjutan, on sama. Olen Sulle kirjutanud nii palju. Just Sulle, mitte endale. Aga ma ei andnud neid kirjutisi kunagi ära, sest Sind ega ka kedagi teist, kes võiks olla Sinu asemel, ei huvita ja ma tean seda. Loll tegu on kirjutada kellelegi, kes on kuulnud iga paberil olevat sõna ega ole sellest välja teinud. See oleks terroriseerimine."
"30.11.2011
Kesklinnas põleb prügikast. Mitte kedagi ei koti.Olukorda jälgida on põnev. Klappidest tuleb laul, mis räägib enesetapust, ning mina suudan vaevu naeru tagasi hoida.
Enamik bussi ootavatest inimestest viibivad prügikastist mõni meeter eemal.
Muidugi ei saa mainimata jätta bussi või muud transpordivahendit ootavate inimeste pilke.
Kõik nad seisavad ja vaatavad ühes suunas.
Ootavad ajamasinat."
"27.12.2011
Ja siis see hirm. Ta ju ei kao, kõigest mina olen see, kes harjub. Ei.
Ma ei harju.
Aga ma õpin teda tundma.
Ja ma lähen sinna pimedasse metsa. Ma lähen sinna iga kord. Hirm on alati sama.
Sama, nagu ta oli esimest korda.
Ma võin minna üksi ja võin minna inimestega. Tema ei lahku minust.
Aga mina võitlen. Ja me oleme tugevad. Tema ei lahku minust, niisamuti kui mina temast.
Kas pole mitte ilus. Kõlab kui lõputu armastus, mida inimesed väidavad olematuna."
"14.01.2012
Ning siis saabuvad taas need mõtted. Juba pool aastat ei soovi nad minu juurest
lahkuda.
Alates hetkest, mil nad tulid, koputasid õlale ning kui mina ümber pöörasin,
virutasid halastamatult vastu nägu - rusikaga nimelt.
„Kuidas sa saad nõndaviisi mõelda?“ – ja ma kuulasin neid.
Nad tulid veel mitmeid kordi. Mitmeid ja mitmeid – sest tegelikult ma ei
kuulanud.
Või siis kuulasin. Aga üks, või isegi kaks, või lausa kolm poolt minus
ilmselgelt keeldusid seda tegemast.
Sina seal. Kas Sa tead, kui paljud asjad oleksid võinud olemata olla. Isegi
küsimärki ei pannud ma selle lause lõppu.
See pole küsimus.
See ei olnud mina. Või olin? Millalgi pidi see ju juhtuma.
Aga kas just Sina pidid olema selle põhjuseks?
See pani ühe poole minust Sind vihkama. Sa ütled, et see on tühine. Nad kõik
ütlevad, et see on tühine.
Mina ütlen, et see on tühine – aga asi pole üldsegi selles. See ongi tühine.
Asi on minus. Alati on see minus. Või kelleski teises minu sees?
Mul on isegi hirm kõike seda siia kirjutada. Mul on hirm, et Sa tead, kes Sa
oled, kellest ma kirjutan. Ja ma ei taha veel rohkem ängi täis minna.
See ajab vihale."
"21.02.2012
Kostub järgmine krabin ja ma võpatan taas. Niisugune asi on esmakordne, kuid võibolla siiski mitte. Paanikahood on kui üledoosid, täis hirmu ja üksikuid mälupilte, kõik ülejäänud on hajunud.
Ma tahan ennast täis juua."
Kostub järgmine krabin ja ma võpatan taas. Niisugune asi on esmakordne, kuid võibolla siiski mitte. Paanikahood on kui üledoosid, täis hirmu ja üksikuid mälupilte, kõik ülejäänud on hajunud.
Ma tahan ennast täis juua."
"06.03.2012
Ja miks tuleb ta siis tagasi, nii ilusate sõnadega mis pealtnäha(ja ka tegelikult) on jälestusväärsed, kuid naiivsus muudab neid kui mõni tsensuur, mis igast lausest üle käib.
Melanhooliatrellid suruvad siis kopsud kokku ja suutes vaevu endast hapnikku läbi lasta karjuvad nad kellegi teise järele - kellegi, keda ei ole. Mitte praegu. Võib-olla mitte kunagi. Ehk on see illusioon, meelepete, õelus minus, kes naerab minu üle taas ja kui hüpnoosina sisendab minusse rumalust. Ja mind ei rõõmusta enam tänased saavutused - eile oleksid nad seda teinud.
Ja ikka veel ei suuda ma unustada.
Ma ei tahaks vestelda ega olla enam kellegagi peale Tema. Ma mõistsin seda selle nädala jooksul. Või siis kohe... ma ei tea.
Ja siis tulid selle teise inimese tühjad sõnad ja muutusid igatsuseks ja ma sain aru, et ma pole üle saanud. Kuid samas...
Samas..
Samas.
See ei loe mulle enam. Tagasi ma ei lähe.
Ja nüüd ma pean"
Ja miks tuleb ta siis tagasi, nii ilusate sõnadega mis pealtnäha(ja ka tegelikult) on jälestusväärsed, kuid naiivsus muudab neid kui mõni tsensuur, mis igast lausest üle käib.
Melanhooliatrellid suruvad siis kopsud kokku ja suutes vaevu endast hapnikku läbi lasta karjuvad nad kellegi teise järele - kellegi, keda ei ole. Mitte praegu. Võib-olla mitte kunagi. Ehk on see illusioon, meelepete, õelus minus, kes naerab minu üle taas ja kui hüpnoosina sisendab minusse rumalust. Ja mind ei rõõmusta enam tänased saavutused - eile oleksid nad seda teinud.
Ja ikka veel ei suuda ma unustada.
Ma ei tahaks vestelda ega olla enam kellegagi peale Tema. Ma mõistsin seda selle nädala jooksul. Või siis kohe... ma ei tea.
Ja siis tulid selle teise inimese tühjad sõnad ja muutusid igatsuseks ja ma sain aru, et ma pole üle saanud. Kuid samas...
Samas..
Samas.
See ei loe mulle enam. Tagasi ma ei lähe.
Ja nüüd ma pean"
16-aastane janes. 2010.
"Kui naljakas, kuidas tegelikult inimene ei mõista mitte kunagi oma olukorda päris täpselt, ainult vahel tulevad järsult mingid hood, kus ta saab taaskord aru, milline idioot ta on tegelikult.
Ma olen värdjas. Ma olen sitt.
Täna tuli taaskord ’meelde’, et kurat, ma ei ole vaimselt terve!! Ma olen haige nii mentaalselt kui füüsiliselt ning jõuetu kõiges. Mul võivad olla inimesed ümber, kuid ma olen alati üksinda. Ma võin kirjutada siia palju tahes, aga ma olen loll. Ma pole stabiilne ning liiga ebaadekvaatne tegemaks seda, mida peaksin või tahaksin. Kirjutan, kuidas ma ei salli inimesi, kes mingil põhjusel teevad midagi, mis minu arvates on idiootsus ja täispask ning minu arvamus ongi selline ja ma jään selle juurde, kuid alatihti unustan, et olen ise samasugune.
Enamjaolt on ka paljude teistega nii – mölisevad kellegi kallal ja hetk hiljem teevad ise sedasama, ning kui keegi neile märkuse teeb, hakkavad ennast õigustama. Aga sellest pole midagi. Neile peab andeks andma, sest keegi meist ei ole võimeline seda kontrollima."
"Aga miks siis inimesed ennast ikkagi tapavad? Nad saaksid oma masendusega ette võtta imelisi asju ja teha ülimaid tegusid. Võib-olla ongi surm see, mis lummab? Nagu ühes postituses eelnevalt endalt elu võtnud naabrimeestt mainisin, lamas ta enne 'äraminemist' terve päeva maas vihma käes.
See surmaeelne aeg inimese jaoks on eriline. Keegi teine ei mõista seda pisikest hävinevat maailma sinus - vaid sina ise. Sa tead, et varsti on kõik läbi ja sel ajal näed sa elu kõige lummavamaid hetki, sel ajal on sul tõesti hea olla, sest esiteks sa tead, et sa lähed ja teiseks - sul on ükskõik. Pohhuism muudab kõik talutavaks.
Ilmselgelt valib inimene ka iseendale kõige meelepärasema meetodi. Mind lummasid kunagi rongid, nüüd köis. Juba pea kaks aastat tagasi, kui end tappa üritades köie otsas rippusin, oli mul tõsiselt hea tunne. Ennast tappa - see on tõeliselt vaba tunne! Lihtsalt rippuda seal pimeduses, maapinnast veidi kõrgemale tõstetud... ja nii kuramuse turvaline on olla. Ei tea küll, miks viimasel hetkel end üles tõmbasin - ilmselgelt refleksist, sest juba mõne tunni pärast kahetsesin. Kadus kogu see ilu, kogu see hea tunne. Alles polnud mitte midagi. Ainult tühjus."
"Mille eest teenivad inimesed austust? Tihtipeale ei saada seda aususe eest, vaid millegi muu tõttu.
Miks ei vääri teiste austust inimene, kes paneb ausalt käe oma suitsiidse sõbra õlale ja ütleb, et ta laseb tal minna, sest ta mõistab? Olen näinud filmi "Magnus", mille lõpus laskis samuti isa oma pojal minna, sest kui see aeg tuleb, siis see tuleb. Sellistes asjades pole mitte kellelgi õigust kedagi keelata.
Lugupidamist väärib ka vaimselt tugev inimene. Lugupidamist võib väärida mõni vang, narkomaan, lapse maha jätnud ema - kes iganes. Inimesed ei viitsi vaadata asjadele erinevatest külgedest, ei viitsi mõelda, et selle kõige taga võib olla miljon erinevat põhjust, et ka sellised inimesed võivad olla tegelikult targad, head, suure südamega. Aga ei. Kõik käib otse. Kõik peab olema läbinähtav. Muidu oled sina tühine."
"Vahel tunnengi ma end vanana, sest ma loon iseendale kohustusi ja tekitan probleemseid olukordi ning siis, kui tekib võimalus olla neist korrakski eemal, tekibki tunne, nagu see kõik oleks möödas, ja siis on minus selline nõrk kurbus ja samas mingisugune kurbusest tulenev õnnetunne või kergendus. Et ükskõik, kui halb hetkene olukord ka ei oleks, kui tekib hetk mil saad olla sellest eemal, näiteks öösel täiesti üksinda kusagil suitsu tehes, tulebki peale seesama tunne, et tegelikult pole ju mitte millelgi vahet. Et tegelikult see kõik on mind niivõrd palju õpetanud ja kas ma siis ei ole uhke selle kõige üle? Sellistel hetkedel tundub maailm nii ilus, sellistel hetkedel on minus mingisugune talutav kurbusest läbitungiv õnnetunne, sest minu teod on tehtud. Ja siis tuleb taaskord peale see depressiivne laine, sest ma tean, et tegelikult ei ole see veel üldsegi möödas. Aga liiga palju on juhtunud minu lühikese elu jooksul, liiga palju on juhtunud selle viimase kahe ja poole aasta jooksul ja siis ma lihtsalt tunnen, et ma ei jõua enam. Siis tunnen ma end füüsiliselt vana ning elujõuetuna."
Ma olen värdjas. Ma olen sitt.
Täna tuli taaskord ’meelde’, et kurat, ma ei ole vaimselt terve!! Ma olen haige nii mentaalselt kui füüsiliselt ning jõuetu kõiges. Mul võivad olla inimesed ümber, kuid ma olen alati üksinda. Ma võin kirjutada siia palju tahes, aga ma olen loll. Ma pole stabiilne ning liiga ebaadekvaatne tegemaks seda, mida peaksin või tahaksin. Kirjutan, kuidas ma ei salli inimesi, kes mingil põhjusel teevad midagi, mis minu arvates on idiootsus ja täispask ning minu arvamus ongi selline ja ma jään selle juurde, kuid alatihti unustan, et olen ise samasugune.
Enamjaolt on ka paljude teistega nii – mölisevad kellegi kallal ja hetk hiljem teevad ise sedasama, ning kui keegi neile märkuse teeb, hakkavad ennast õigustama. Aga sellest pole midagi. Neile peab andeks andma, sest keegi meist ei ole võimeline seda kontrollima."
"Aga miks siis inimesed ennast ikkagi tapavad? Nad saaksid oma masendusega ette võtta imelisi asju ja teha ülimaid tegusid. Võib-olla ongi surm see, mis lummab? Nagu ühes postituses eelnevalt endalt elu võtnud naabrimeestt mainisin, lamas ta enne 'äraminemist' terve päeva maas vihma käes.
See surmaeelne aeg inimese jaoks on eriline. Keegi teine ei mõista seda pisikest hävinevat maailma sinus - vaid sina ise. Sa tead, et varsti on kõik läbi ja sel ajal näed sa elu kõige lummavamaid hetki, sel ajal on sul tõesti hea olla, sest esiteks sa tead, et sa lähed ja teiseks - sul on ükskõik. Pohhuism muudab kõik talutavaks.
Ilmselgelt valib inimene ka iseendale kõige meelepärasema meetodi. Mind lummasid kunagi rongid, nüüd köis. Juba pea kaks aastat tagasi, kui end tappa üritades köie otsas rippusin, oli mul tõsiselt hea tunne. Ennast tappa - see on tõeliselt vaba tunne! Lihtsalt rippuda seal pimeduses, maapinnast veidi kõrgemale tõstetud... ja nii kuramuse turvaline on olla. Ei tea küll, miks viimasel hetkel end üles tõmbasin - ilmselgelt refleksist, sest juba mõne tunni pärast kahetsesin. Kadus kogu see ilu, kogu see hea tunne. Alles polnud mitte midagi. Ainult tühjus."
"Mille eest teenivad inimesed austust? Tihtipeale ei saada seda aususe eest, vaid millegi muu tõttu.
Miks ei vääri teiste austust inimene, kes paneb ausalt käe oma suitsiidse sõbra õlale ja ütleb, et ta laseb tal minna, sest ta mõistab? Olen näinud filmi "Magnus", mille lõpus laskis samuti isa oma pojal minna, sest kui see aeg tuleb, siis see tuleb. Sellistes asjades pole mitte kellelgi õigust kedagi keelata.
Lugupidamist väärib ka vaimselt tugev inimene. Lugupidamist võib väärida mõni vang, narkomaan, lapse maha jätnud ema - kes iganes. Inimesed ei viitsi vaadata asjadele erinevatest külgedest, ei viitsi mõelda, et selle kõige taga võib olla miljon erinevat põhjust, et ka sellised inimesed võivad olla tegelikult targad, head, suure südamega. Aga ei. Kõik käib otse. Kõik peab olema läbinähtav. Muidu oled sina tühine."
"Vahel tunnengi ma end vanana, sest ma loon iseendale kohustusi ja tekitan probleemseid olukordi ning siis, kui tekib võimalus olla neist korrakski eemal, tekibki tunne, nagu see kõik oleks möödas, ja siis on minus selline nõrk kurbus ja samas mingisugune kurbusest tulenev õnnetunne või kergendus. Et ükskõik, kui halb hetkene olukord ka ei oleks, kui tekib hetk mil saad olla sellest eemal, näiteks öösel täiesti üksinda kusagil suitsu tehes, tulebki peale seesama tunne, et tegelikult pole ju mitte millelgi vahet. Et tegelikult see kõik on mind niivõrd palju õpetanud ja kas ma siis ei ole uhke selle kõige üle? Sellistel hetkedel tundub maailm nii ilus, sellistel hetkedel on minus mingisugune talutav kurbusest läbitungiv õnnetunne, sest minu teod on tehtud. Ja siis tuleb taaskord peale see depressiivne laine, sest ma tean, et tegelikult ei ole see veel üldsegi möödas. Aga liiga palju on juhtunud minu lühikese elu jooksul, liiga palju on juhtunud selle viimase kahe ja poole aasta jooksul ja siis ma lihtsalt tunnen, et ma ei jõua enam. Siis tunnen ma end füüsiliselt vana ning elujõuetuna."
"Kunagi ma arvasin, et ma olen oma elus kõikvõimas, sest ma saan, mida tahan ning saavutan, mida tarvis. Kuid ühel päeval sain ma aru, et mul ei ole võimu.
Psühhiaatriakliinikus sa mõistad, et kui oled siiani läbi löönud, siis enam sul see ei õnnestu. Sul ei jää muud üle, kui meeleheitlikult põrandale viskuda ja jääda, sest mitte keegi ei aita sind püsti. Võib-olla mõni teine haige aitab, aga sellest pole mingit kasu, sest kahekesi hakatakse ilmselgelt märatsema, kuna teie eesmärgid pole kunagi samad. Ka üksinda olles võid sa muidugi märatsema hakata, aga siis on see ainult sinu valik ja sinu mõistus – sa tead oma eesmärke ja mida selleks tegema pead – seega valid sa ise omale õiged ja sobivad toimingud. Kui selleks on märatsemine, siis olgu nii.
Rohkema rahvaarvuga ainult kambavaim, ei mingit mõistust."
"Tegelikult on ju paljuski asi selles, et inimene loob iseendale mingisugused tasandid, kus osad asjad on kõrgemal ehk n-ö tähtsamad ja need, mis tähtsuselt väiksemad, madalamal.
Aga kui paneks nad kõik ühele tasandile? Kleebiks kõikidele asjadele elus külge sildi "pohhui" ja vaataks, mis siis saab. Ei muretseks enam mitte millegi pärast, sest ükskõik, mis ka ei juhtuks, ei kao see sellelt tasandilt. Kõik teod ja tegude tagajärjed on seal. Absoluutselt kõik."
"Kui sul on vaimuhaigus, siis sa tead, et alati on koht, kus sina oled see, kes on kõige nõrgem."
Tellimine:
Postitused (Atom)