Ma olen suitsiidne. Tõsi küll, juba aastaid. Kuid nüüd on taas see hullem periood. Mu suitsiidus on jõudnud punkti, kus oma närvilisuse ja narkosõltuvuse pärast olen taas hakanud halvasti käituma endale kallite inimestega, tehes neile haiget. Ja ma saan suurepäraselt aru, mida ma teen. Aga ma ei suuda seda peatada.
Tahaksin hirmsasti nutta, kuid seegi ei aita. Ma võiksin joosta korduvalt ja korduvalt peaga vastu seina - aga ei aita ka see.
Ma tahaksin nii väga elada veidi veel ja näha veel ühte suve oma elus. Kahjuks seda aga ei juhtu.
Mul on nii kahju. Mul on nii kahju...
Ma olen väsinud.
Mida halba olen ma ometi teinud?
Ilmselt ongi need minu karistused mu eelneva elu eest, kus keerasin midagi ilmselt väga perse. Aga see tegu pidi olema midagi väga kohutavat.
Midagi väga kohutavat.
Ma tsiteerin taas mõned enda kirjutatud lõigud, sest ma ei ole enam zavoodi aknalaual, on järgmine päev (sama tegelikult, aga ma magasin vahepeal) ja see lugu lõppes seal. Aitäh, mu armsad Päike, Siim, SAIM :D ja Chris, et te tulite õue mu hala kuulama ja minuga rääkima, see oli teist väga armas. Sest taas - kes olen mina. Lähen sita tujutga Zavoodi, kus kõigil on lõbus ja hakkan siis teiste tuju nussima oma halaga...
Aga olgu. Vähemalt siin on kõigil võimalik valida, kas nad tahavad seda sitta lugeda või mitte.
"Aga kui ma ei ole oluline, kas siis on vahet, et ma püüan olla hea? Kas siis on vahet, et mul on midagi öelda ja et ma olen koostanud nii ilusa matusekõne, kus on minu arvates välja toodud olulisimad asjad elus, kuidas mõista elu, kus ma olen öelnud kõigile kuulajaile, kuidas olla tugev ja eluga edasi minna, kas on vahet, kui neid võib-olla ei olegi üldse?? Nii ilus on ju mõelda, et sinu matusele tulevad kõik need inimesed, kes sulle meeldivad ja keda sina oluliseks pead, kellest sa lugu pead, aga nemad ehk ei tule, sest sina tegelikult ei olegi neile suurt midagi? Isegi kui sulle tundus, et oled? ...
Ma ei suuda kunagi leida seda sidet inimestega, seda, mis teistel tundub nii lihtsasti tekkivat. Kogu mu elu jooksul on olnud vaid üksikud juhtumid, kus ma olen leidnud tõelise sõbra, kuid tänaseks pole neist kedagi enam alles. Kõik kas kaovad ajapikku asjaolude tõttu, hülgavad mu või lihtsalt surevad. Nagu minu armas sõbranna, kes lahkus 9.mail 2016. Ta oli esimene inimene üle väga väga pika aja, kellega ma tundsin sidet, kellega oli nii lihtne rääkida, kellele sai kõike rääkida, kellel olid vastused kõigile küsimustele. Ma ei tea, miks on minu elus raskeimad õppetunnid, ja nad kõik on. Ja mul polegi selle vastu midagi - õppida on hea. Aga miks ometi siis nii hullusti? Mida ometi olen ma teinud kunagi eelmises elus halvasti, et ma tõesti väärin iga hea sõbra kaotamist? Et mul oli temaga nii vähe aega, jäi nii palju tegemata ja rääkimata.. sest ma tunnen ja tean, et me oleksime jäänud headeks sõpradeks väga pikaks ajaks, sest me olime tõesti nii sarnased oma mõtetelt ja soovidelt... ta oli sama suitsiidne kui mina ja lõpuks ta ka lahkus meie seast. Ja alati, alati olen ma tundnud tugevaimat sidet inimestega, kes endale lõpu peale teevad. Küllap siis olengi minagi üks neist. Ja nii väga tahaks seda loota. Sest kuigi ma armastan seda elu nii väga... siis... tuleb lahti lasta. Kunagi tuleb seda ju niikuinii teha. Ja kõik see ei vääri kannatusi.
Muidugi, mul on mitmeid tuttavaid. Me saame läbi. Ja mõni ütleb, et mul veab, sest temal pole kedagi kunagi olnudki, üldse.
Aga
Nali on selles, et... veab ju hoopis temal. Kõige raskem on üksindust taluda siis, kui sa tead, mis tunne on mitte olla üksinda. Või siis, kui sul on ümber hulgaliselt inimesi, aga sa tead, et tegelikult sa ei kuulu. Kui sa näed, et kõigil on keegi oluline, parim sõber, lihtsalt hea sõber - neil on alati kellegi poole pöörduda. Hull on see, kui sul on nii palju tuttavaid, aga mitte kellelgi ei ole aega sinu jaoks, kui sul on halb. Neil on tegemist, või on neil keegi, kes on tähtsam kui sina, kes on nende sõber - sest sina see ei ole. Ja isegi kui kellelgi on aega, siis piiratult. Kas te mõistate seda?
Ma oleks hea meelega üksik algusest peale, ma oleks hea meelega omaette, mitte iialgi kohanud inimesi, mitte iialgi tundnud sõprust või armastust, mitte iialgi näinud seda kõrvalt. Ma oleks hea meelega vaimselt alaarenenud, et mitte aru saada. Ma ei taha aru saada. See on kohutav."
2.12.2015
"Mul on nii kahju ja ma ei tea mida peale hakata.
Ma ei saa pisarateta meenutada 2013 aastat, sest kõik oli siis nii tore... mul olid toredad sõbrad ja kõik oli nii tore
Nii lõbus oli...
2013 suvi oli parim suvi minu elus ja kui ma vaid saaksin veel seda kogeda ma hindaksin seda kõike miljon korda rohkem... mul on nii kahju.. kõik kadus ajapikku, tulid uued inimesed, vaibus suhtlus sõpradega, mina jäin üksi. Ainult mina, sest teistel ei ole probleemi suhete loomisega. Minu jaoks oli kõik aga õige just siis ja ma ei usu, et kuidagi teisiti võiks olla lõbusam ja toredam kui oli siis.
Mul on nii kahju
mul on tunne nagu ma hõljuks kosmoses
kogu aeg ära, eemale, järjest enam
ja et ma ei saa enam tagasi tulla... ma lihtsalt ei tea mida teha. Sellega on nii raske leppida, ikka veel.."
13.06.2015
"Mida oskategi teie öelda... mida öelda, kui mul on juba otsus tehtud, lihtsalt ootan seda sobivat päeva, seda olukorda mis mu lõplikult seda tegema sunnib. Te võite selle lause peale arvata mida tahate. Arvake, et ma ei taha end tappa, kui ma veel ootan midagi, mis mind selleni viib. Te ei saa aru. Te ei tea. Mul on süümepiinad. Kas te olete neid tundnud? Just selliseid, mis panevad teid voodis vähkrema, sonima, higistama, iseend peksma... just selliseid mispeale tahaks karjuda ja aknast alla hüpata.. aga siis tuleb meelde, et kurat, ma ei ela piisavalt kõrgel. Kas te olete kunagi kedagi tapnud? Ei ole? Mina ka ei ole. Ma ei tea, kuid ma võin ette kujutada, et mul oleksid sarnased süümepiinad, kui oleksin mõnelt inimeselt elu võtnud. Ma ei taha enam, ma ei jaksa. Aga need ei kao. Need ajavad mu hauda, ma ei suuda enam neid taluda.."
16.06.2015 (see oli vastus ühele teise inimese kirjutatule)
"Üksinda saab olla ka siis, kui sind ümbritsevad inimesed - jah, tõesti, sa ei saagi seda mõista, kui sul pole olnud ümber mitte ühtegi inimest terve su elu. Ja kui oled end nii putsi tõmmanud, et sul on kõigest pohhui, siis sul on julgust minna ka suvalisse seltskonda kes istub pargis ja nendega liituda, hiljem lahkuda ja neid enam mitte kunagi näha.
Anna andeks ja ära võta südamesse, kuid arvan, et sul on vähem elukogemust kui minul, kasvõi selle tõttu, et sul ei ole olnud kokkupuuteid teiste inimestega. Mul on olnud perioode, kus ma olengi täiesti üksinda, kuid. Üks asi, mida ma olen õppinud: lihtsam on olla täiesti üksinda, kui mõnikord olla ümbritsetud inimestega, kellel on sõbrad, keda tahetakse, kellele helistatakse, kellele kirjutatakse, keda o o d a t a k s e. Mind ei oota keegi. Kui ma midagi tahan, pean ma end "peale pressima", vähemalt nii ma tunnen. Palju rohkem teeb haiget, kui sa tead, et näe, teda seal tahetakse, aga minust pole kellelgi mitte halligi. Sest nii on. Kui mind ei oleks, ei kaotaks keegi midagi. Usu mida tahad, aga ma olen üksinda, olen oma kehas kinni. Ma olen pohhui. Just nõnda on nii minu kohta kui mulle otse näkku öeldud. "Pohhui see jänes" viimastel päevadel pole mulle suutnud mitte miski rohkem haiget teha kui see. Ning ei - ma ei tunne neid inimesi. Ma ei suhtle nendega. Ma ei tea isegi osade inimeste nimesid, kellega ma eile rääkisin.
Ma olen proovinud piisavalt ja ma pole kunagi alla andnud. Depressiooni tõttu olen kaotanud koolis kaks aastat, kuid ma ei ole alla andnud ja nüüd olen ma lõpuks lõpetamas kooli. Mu unistused on suured ja eriala, mille ülikoolis valin, on raske. Aga kas sina tead, mis on depressioon ja tahtmine endalt elu võtta? Kas sina suudad õppida eksamiks, kui pisarad on su silmanägemise uduseks teinud või ärevus ei lase muud teha kui toas ringimööda kõndida ja võidelda iseendaga, et sa ei hakkaks karjuma või endale molli taguma? Iseendale..."
5.08.2016
"Vahel ei olegi midagi teha. Iga inimene peaks mingil ajahetkel leppima sellega, et kui teine tahab päriselt siit ilmast lahkuda, siis varem või hiljem see juhtub, olenemata ka abi olemasolust. Teine asi on see, et surm on loomulik. Inimesed on tihti omadega väga läbi kellegi lähedase surma kogedes, mistõttu jääb mulje, justkui ei taheta ka selle faktiga leppida. Muidugi on see arusaadav, aga ajapikku tuleb õppida lahti laskma, kuna edasi elades saame tunda ilmselt veel päris mitut surma. Alguses on keerulisem. Ja kuigi enesetapp ja õnnetused tekitavad inimestes rohkem ängi, sest hakatakse mõtlema "aga mis siis kui.." jne, siis surm ei tule ikkagi põhjuseta. Keegi ei lahku siis, kui ei ole vaja. Sel juhul on võimalusi kaks - kas surma oli vaja maapealsete muudatuste jaoks (surnu lähedaste õppetunnid, elukorralduse muudatused või mis iganes) või vajati lahkunut kiiresti kusagil mujal. Usun sellistesse asjadesse.
Isiklikult arvan ka, et teispoolsus on meie päris reaalsus, kuna oleme hinged, mitte füüsiline keha. Kui sellele mõelda, siis surm on pigem hea, elu on tihti justkui vangis olek ja kellelgi tegelikult ei ole kohustust seda taluda, kui tahab olla vaba. "
07.03.2013
"Ei ole ma midagi vapper, kas tead, kui lihtne elu tegelikult on? See on lihtne, seega pole ma ka vapper. Pealegi vapper... mis sõna, kah suur asi, mis olla. Oleks ma siis kasvõi v ä g e v. Aga ei, olen lihtsalt vapper, sest ei suuda sellise lihtsa asjagagi, nagu seda on elu, hakkama saada. Ütled, et elan veel, järelikult olen hakkama saanud, aga ei ole päris nii. Kui ma ikka midagi ära teha ei suuda ja lihtsalt eksisteerin, olengi ma kõigest lihtne j0bu."
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar