01.01.2011

„See oli masendav ja ajas nutma. See oli nagu järjekordne läbikukkumine, teadmine, et tegelikult sul pole mitte kedagi. Et tegelikult kõik need ’sõbrad’ ei tee muud kui lihtsalt lasevad üle, isegi, kui see pole nende süü, pole nende teha. Milleks m i n a üritan? Miks ma sellisele saastale nii ustav sõber olen, miks ainult mina ronin kusagile p*saauku et korraks kokku saada, miks mina ootan alati lõpuni, kui keegi ei tule õigeks ajaks, miks ma leian alati mooduse kuidas midagi, millest puudu on, kätte saada? MIKS? MILLEKS? See on mõttetu. Nad ei hooli.“