Ma olen värdjas. Ma olen sitt.
Täna tuli taaskord ’meelde’, et kurat, ma ei ole vaimselt terve!! Ma olen haige nii mentaalselt kui füüsiliselt ning jõuetu kõiges. Mul võivad olla inimesed ümber, kuid ma olen alati üksinda. Ma võin kirjutada siia palju tahes, aga ma olen loll. Ma pole stabiilne ning liiga ebaadekvaatne tegemaks seda, mida peaksin või tahaksin. Kirjutan, kuidas ma ei salli inimesi, kes mingil põhjusel teevad midagi, mis minu arvates on idiootsus ja täispask ning minu arvamus ongi selline ja ma jään selle juurde, kuid alatihti unustan, et olen ise samasugune.
Enamjaolt on ka paljude teistega nii – mölisevad kellegi kallal ja hetk hiljem teevad ise sedasama, ning kui keegi neile märkuse teeb, hakkavad ennast õigustama. Aga sellest pole midagi. Neile peab andeks andma, sest keegi meist ei ole võimeline seda kontrollima."
"Aga miks siis inimesed ennast ikkagi tapavad? Nad saaksid oma masendusega ette võtta imelisi asju ja teha ülimaid tegusid. Võib-olla ongi surm see, mis lummab? Nagu ühes postituses eelnevalt endalt elu võtnud naabrimeestt mainisin, lamas ta enne 'äraminemist' terve päeva maas vihma käes.
See surmaeelne aeg inimese jaoks on eriline. Keegi teine ei mõista seda pisikest hävinevat maailma sinus - vaid sina ise. Sa tead, et varsti on kõik läbi ja sel ajal näed sa elu kõige lummavamaid hetki, sel ajal on sul tõesti hea olla, sest esiteks sa tead, et sa lähed ja teiseks - sul on ükskõik. Pohhuism muudab kõik talutavaks.
Ilmselgelt valib inimene ka iseendale kõige meelepärasema meetodi. Mind lummasid kunagi rongid, nüüd köis. Juba pea kaks aastat tagasi, kui end tappa üritades köie otsas rippusin, oli mul tõsiselt hea tunne. Ennast tappa - see on tõeliselt vaba tunne! Lihtsalt rippuda seal pimeduses, maapinnast veidi kõrgemale tõstetud... ja nii kuramuse turvaline on olla. Ei tea küll, miks viimasel hetkel end üles tõmbasin - ilmselgelt refleksist, sest juba mõne tunni pärast kahetsesin. Kadus kogu see ilu, kogu see hea tunne. Alles polnud mitte midagi. Ainult tühjus."
"Mille eest teenivad inimesed austust? Tihtipeale ei saada seda aususe eest, vaid millegi muu tõttu.
Miks ei vääri teiste austust inimene, kes paneb ausalt käe oma suitsiidse sõbra õlale ja ütleb, et ta laseb tal minna, sest ta mõistab? Olen näinud filmi "Magnus", mille lõpus laskis samuti isa oma pojal minna, sest kui see aeg tuleb, siis see tuleb. Sellistes asjades pole mitte kellelgi õigust kedagi keelata.
Lugupidamist väärib ka vaimselt tugev inimene. Lugupidamist võib väärida mõni vang, narkomaan, lapse maha jätnud ema - kes iganes. Inimesed ei viitsi vaadata asjadele erinevatest külgedest, ei viitsi mõelda, et selle kõige taga võib olla miljon erinevat põhjust, et ka sellised inimesed võivad olla tegelikult targad, head, suure südamega. Aga ei. Kõik käib otse. Kõik peab olema läbinähtav. Muidu oled sina tühine."
"Vahel tunnengi ma end vanana, sest ma loon iseendale kohustusi ja tekitan probleemseid olukordi ning siis, kui tekib võimalus olla neist korrakski eemal, tekibki tunne, nagu see kõik oleks möödas, ja siis on minus selline nõrk kurbus ja samas mingisugune kurbusest tulenev õnnetunne või kergendus. Et ükskõik, kui halb hetkene olukord ka ei oleks, kui tekib hetk mil saad olla sellest eemal, näiteks öösel täiesti üksinda kusagil suitsu tehes, tulebki peale seesama tunne, et tegelikult pole ju mitte millelgi vahet. Et tegelikult see kõik on mind niivõrd palju õpetanud ja kas ma siis ei ole uhke selle kõige üle? Sellistel hetkedel tundub maailm nii ilus, sellistel hetkedel on minus mingisugune talutav kurbusest läbitungiv õnnetunne, sest minu teod on tehtud. Ja siis tuleb taaskord peale see depressiivne laine, sest ma tean, et tegelikult ei ole see veel üldsegi möödas. Aga liiga palju on juhtunud minu lühikese elu jooksul, liiga palju on juhtunud selle viimase kahe ja poole aasta jooksul ja siis ma lihtsalt tunnen, et ma ei jõua enam. Siis tunnen ma end füüsiliselt vana ning elujõuetuna."
"Kunagi ma arvasin, et ma olen oma elus kõikvõimas, sest ma saan, mida tahan ning saavutan, mida tarvis. Kuid ühel päeval sain ma aru, et mul ei ole võimu.
Psühhiaatriakliinikus sa mõistad, et kui oled siiani läbi löönud, siis enam sul see ei õnnestu. Sul ei jää muud üle, kui meeleheitlikult põrandale viskuda ja jääda, sest mitte keegi ei aita sind püsti. Võib-olla mõni teine haige aitab, aga sellest pole mingit kasu, sest kahekesi hakatakse ilmselgelt märatsema, kuna teie eesmärgid pole kunagi samad. Ka üksinda olles võid sa muidugi märatsema hakata, aga siis on see ainult sinu valik ja sinu mõistus – sa tead oma eesmärke ja mida selleks tegema pead – seega valid sa ise omale õiged ja sobivad toimingud. Kui selleks on märatsemine, siis olgu nii.
Rohkema rahvaarvuga ainult kambavaim, ei mingit mõistust."
"Tegelikult on ju paljuski asi selles, et inimene loob iseendale mingisugused tasandid, kus osad asjad on kõrgemal ehk n-ö tähtsamad ja need, mis tähtsuselt väiksemad, madalamal.
Aga kui paneks nad kõik ühele tasandile? Kleebiks kõikidele asjadele elus külge sildi "pohhui" ja vaataks, mis siis saab. Ei muretseks enam mitte millegi pärast, sest ükskõik, mis ka ei juhtuks, ei kao see sellelt tasandilt. Kõik teod ja tegude tagajärjed on seal. Absoluutselt kõik."
"Kui sul on vaimuhaigus, siis sa tead, et alati on koht, kus sina oled see, kes on kõige nõrgem."
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar