Sinu mustad silmad jäävad mind kummitama elu lõpuni. Sellel ja järgneval päeval oleksin elanud kui unenäos - see ei saanud ometi olla päris. Õhk oli roosa ning leidsin end tihti mõtlemast, kas elu on tõene või kujutan ma seda endale ette. Huvitaval kombel oli kõik aga rahulik ja seest oli soe, justkui oleksid sina kaitseinglina minu õlal olnud.
Peale sinu surma muutus nii mõndagi. Hommikupäike paistab nüüd teistmoodi. Inimesed räägivad, et see on vaid niisugune jutt, et vanasti oli muru rohelisem ja taevas sinisem. Tegelikult vastab see tõele. Iga aasta tuleb uus muru, iga langenud lille asemele tärkab uus. Iga päev näeme me uut taevast, uut päikest, mis on jälle veidi rohkem ära põlenud. Miski ei ole kunagi sama, kõik uueneb või vananeb, muutub. Vaid inimesed, kes ei pea neid asju tähtsaks võivad öelda, et see on väike muutus.
Midagi maagilist on nendes kurbades varahommikutes, olgu need päikeselised või vihmased. Mingisugune huvitav tunne valdab mind, kui keegi oluline taas lahkunud on. Tegelikult on meile seda vaja, tegelikult on see meile hea. Igaüks peab oma elus vähemalt korra kogema lähedase kaotust, et tunda emotsioone nende võimsaimas punktis. See annab inimesele võimaluse tõsiselt mõelda elu üle järele. Teisest küljest, kas seda ikka on vaja? Lihtne on olla rumal. Mõeldes tekitatakse enestele vaid hulk kannatusi juurde.
Me oleme lõksus omaeneste eludes - ainus pääsetee on surm ja muid valikuid ei ole. Mis saab aga siis, kui surma paaniliselt karta?
Tuleb ikkagi surra."
~ ~ ~
"Oli soe suveõhtu mõni aasta tagasi, kui kõndisin metsarajal, veres voolamas alprasolaam. Istusin pikka aega põtrade söötmismaja ligidal ja tundsin nendega hingelist sidet. Panin pähe ka okstest sarved. Jah, nüüd olin ma päris põder. Nüüd ma teadsin, milline on põdra elu. See on imeline.
Põdraks oli mind muutnud aga lõppenud armastus. Kes oleks arvanud, et sellest kujuneb lõpuks kaunis päev, millega koos keerab mu elu uue lehekülje?
Kõik oli muutunud, taas."
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar