Surmalähedane kogemus 19.01.2016

"Ma kogesin eile surma. Vähemalt surm oli see, mida arvasin end kogevat ja mõeldes kõiki neid mõtteid tahtsin teha foorumipostituse, et teile midagi rääkida.

Ma usun, et selle põhjustajaks oli minu tervislik seisund, millel ma rohkem ei peatu.

Ma jäin eile (19.01) õhtul umbes üheksa paiku magama. Uni oli lühike, paari tunni pärast ärkasin ebameeldivate värinate tõttu kehas, mis ei olnud tavalised... ma ei saa neid isegi kirjeldada, aga nad olid... jäledad. Ma käisin peldikus, ma ei tea, kuidas ma hakkama sain, sest kogu pilt lihtsalt tõmbles ja mul oli tunne, et võin iga hetk kokku kukkuda, seda siiski ei juhtunud. Tagasi tuppa tulles püüdsin uuesti magama jääda. See ei õnnestunud enam. Selle asemel tuli kõigepealt paanika, et kui ma nüüd jään magama, siis mind ei ole enam. Seejärel paanika kadus ja nende kohutavate värinate kõrval hakkas domineerima mingisugune hea tunne, aga täiesti teistsugune. Ma tundsin, et ma olen suremas. Ja surra ei olnud halb. Minusse voolas rahu. Mul oli soe, pehme ja mugav, ma pole end vist kunagi mugavamalt tundnud. Ma nagu vajusin kuhugi ja samas oleks mu hing olnud nagu valmis kehast väljuma. Ja peas korrutas end mõte "ma tahan surra"
Ja mitte seepärast, et mul oli halb
vaid seepärast, et see tunne oli imeline.

Siis tekkisid järgmised mõtted. Ma olin toas koos oma väikese rotikese ja armsa elukaaslasega, ja ma mõtlesin, et "kas ma tõesti tahangi nemad siia maha jätta? Miks ma ei tee midagi, miks ma ei ütle midagi? Miks on praegusest seisundist nii keeruline välja tulla...?" Ja asi ei olnud jõuetuses... asi oli selles, et ma ei tahtnud. Ma ei tahtnud, sest surra oli liiga hea. Ma ei tahtnud, kuigi lõpuks on mul oma väike perekond keda ma armastan nii väga, ma ei tahtnud vaatamata sellele kui väga mulle tegelikult meeldib elada, sest kõik on niivõrd ilus, sest ma armastan loodust ja ma armastan olla mina ise, käia elusana ringi ja õppida ning kogeda uusi asju. Ma ei tahtnud vaatamata sellele, et enne selle tunde tekkimist kartsin ma surma, sest ma ei tea, mis peale seda juhtub ning siis ei ole mul enam minu armastatud elusolendeid ja kõike muud minu jaoks olulist. Nüüdki ei tea ma ju midagi sellest, mis toimub peale lõplikku surma, aga tunne surra oli lihtsalt niivõrd rahulik, hea ja ilus, et sellele oli tohutult raske vastu panna. Ma isegi ei mõelnud enam oma armastatud asjadele ja olenditele. Ma tahtsin lihtsalt surra. Väga. Ma pidin ennast sundima liikuma ja vett jooma. Ma pidin ennast sundima püüdma ellu jääda, kuigi ma ei tahtnud seda. Aga ma mõtlesin oma väikesele perekonnale ja ma ei tahtnud neid niiviisi jätta, kuigi minul endal ei olnud enam kahju elust lahti lasta. Ma pidin jooma väga palju vett. See tõesti aitas veidi, kuigi värinad kestsid veel pikalt. Aga lõpuks need kadusid ja paha tunne läks üle. Ma olin ju suremise katkestanud. Ma sundisin end surnuist ärkama. Ma tõesti usun, et mu süda oleks töö lõpetanud, kui ma ei oleks end sundinud... ma tõesti usun seda, sest see tunne oli päris ja ma teadsin, et see tunne on surm, ma lihtsalt teadsin seda.
Te olete ehk kuulnud, kuidas koomas olnud inimesed on rääkinud, et tagasi tulla on raske. Ja need, kel tahtejõudu pole, ei tule sellest ka välja ja surevad, näiteks väga suitsiidsed inimesed. Mul oli sama. See oli raske. Ma ei tahtnud seda, mitte üks raas. Aga ma pidin end sundima. Ma ei tahtnud, et kui mu elukaaslane magama tuleb, leiab ta eest minu surnuna. Või avastab selle hoopistükkis alles hommikul, olles kogu öö hoidnud kaisus laipa... ma pidin sellest välja tulema. Ja siin ma nüüd olen.

Tegelikult tahtsin ma aga sellega seoses jõuda millegi muuni, kõik see oli alles eellugu. Nimelt pole ma kunagi uskunud, et surm võib olla midagi halba. See tundub lihtsalt niivõrd ebaloogiline, et inimene, kes on elanud kohutavat elu ja näiteks ennast ära tapab, mis peaks idee poolest olema halb tegu, saab peale seda veel rohkem piina tunda. See ei saa nii olla ja ma usun seda. Samas pole ma kunagi teadnud ja loomulikult ma ei tea ka nüüd, kuid olles kogenud seda tunnet sain ma vaid kinnitust oma mõtetele. Ma kogesin mõneks hetkeks päris rahu, midagi sellist, mida ma varem ei ole kogenud. Ma kogesin tasakaalu ja headust, ja see soojus ei olnud tavaline. Surm oleks nagu mind endasse keeranud, täielikult ümbritsenud, nagu suur pehme tekk. Mul oli turvaline ja ma ei tundnud hirmu. Kõik oli hästi. Kogetud tunded olid mitmeid ja mitmeid kordi tugevamad, kui inimene igapäevaselt kogeda suudab. Kõik tundus lihtsalt olevat õige, päris, nii nagu peab. Elades nii tugevaid tundeid ei ole...
Ma tahan öelda, et peale seda kogemust ei karda ma enam surma ennast. Endiselt on raske kätt iseendale külge panna, sest algne valu ja ebamugavus tuleb ju ikka üle elada, enne kui saabub rahu. Enne seda mõtlesin ma tihti surmale, ka loomulikule ja kõik mida ma suutsin tunda oli paanika. Ma olin kuri, et inimesed lihtsalt luuakse siia ilma ja keegi ei mõtle sellele, et mõnel inimesel on hirm eksisteerida ja samal ajal hirm surra, mistõttu on ta lõksus iseendas ja peab kannatama. Ma kardan hirmsasti peaaegu kõike, sest mu psüühika on sassis ja ma lähen väga kergesti paanikasse. Aga ma ei karda enam surma ja kas te teate kui kerge on olla? Kui kerge on peale kinnitust, et surres leian rahu? Isegi, kui see tunne oli midagi muud, tundsin mina enda arvates surma ja ma sain vabaks ühest hirmust. Ma ei karda paratamatust ja ma... olen valmis surema. Kui juhtub ime ja ma elan vanaks, siis ma ei pea elama hirmus, et ma võin iga hetk lahkuda. Ma arvasin, et ma teen seda, sest see tundus nii kohutav ja nii kurb. Peale oma kogemust olen ma aga valmis surma rahus vastu võtma.

Ma loodan, et seda ei loe inimesed, kes võivad minust mingitpidi hoolida, sest
ma ei jõua ära oodata, millal saabub minu aeg surra. Ma ei tea, miks ma selle väljaütlemise pärast süüd tunnen... ma lihtsalt ei taha kellelegi haiget teha. Ma olen hingelt ja olemiselt täielik hipiman ja see teema paelub mind tohutult, ma usun, et ma kuulun rohkem teispoolsusesse. Loomulikult meeldib mulle väga ka maapealne elu nagu ma ka enne mainisin, aga arvan, et teispoolsusest leiaksin rohkem mõistmist, teiseks nagu tunda sain valdab seal hingi täielik rahu ja tasakaal millest ma unistan juba pikki aastaid... ja ma olen alati ka teispoolsust ette kujutanud hubase, imelise kohana kus kõik hinged saavad puhkust oma maapealsest elust, ennast "laadida" ja uueks eluks valmistuda, kui just pole juba aeg oma tööga lõpetada, mis viib minu põhimõtteni, mis on n i i oluline... kõik ajavad taga (füüsilist) tervist ja muretsevad pisiajade pärast, vaadatakse teistele viltu ja soovitatakse oma soovide üle sügavalt järele mõelda inimestel, kes oma keha tätoveerivad, augustavad, lõiguvad ja teevad sellele teadlikult palju muidki pöördumatuid muudatusi või ei näe välja nagu iga teine "aktsepteeritud" isik. Nad on kõigest sellest nii haaratud, et nad unustavad oma hinge, mille eest on palju olulisem hoolt kanda.

Aga meie hing rändab veel kaua ja elab mitmeid elusid, samas kui keha on vaid ajutine "rendipind", mille abil hinged saavad ühendust eluga maa peal. Meie kehad on siin mõned aastakümned, aga meie hinged võivad siin olla mitmeid ja mitmeid kordi pikemalt, kui neid hoida, kui hoolida, mitte pidada viha ja püüda end säästa negatiivsetest emotsioonidest. Mida katkisem hing, seda lühem on tema iga. Kuid tõsi, mida katkisem hing, seda targem hing. Ma ei arvagi, et peaks end kogu negatiivsest täielikult eemale hoidma, tuleb lihtsalt õppida sellega toime tulema ja nii teeme oma hingele palju vähem kahju samal ajal endiselt õppides ja arenedes... ja kõik, mida õpime, läheb meie hingega kaasa. Mitte selles mõttes, et voh, olin eelmises elus matemaatik ja nüüd peaksin kõiki valemeid ja asju juba sündides teadma... ei, pigem väljendub see selles, et sellisel hingel on uues elus lihtsalt matemaatikale hea pea. Muidugi ei saa kaasa vedada kogu informatsiooni, küll aga aitab õpitu järgmises elus paremini hakkama saada.

Tundub, et praegu hakkab minu postitus lõpule jõudma. Palun ärge tehke oma hingele liiga, sest sinu hing oledki sina ise. Keha on ajutine.
Surma ei ole tarvis karta ja kusjuures mulle tundub, et nüüd, olles seda kogenud, suudan ma paremini toime tulla ka oma lähedaste surmadega, mida võin tulevikus veel mitmeid kogeda, kui minu enda aeg varem ei saabu. Ärge palju kurvastage teiste surma üle... vähemalt mõneks ajaks on nad paremas paigas, kuidas saakski teisiti olla... mäletan, et kunagi ma mõtlesin ja unistasin, et kui ma ainult saaksin rääkida surnud inimestega ja küsida, mida nad tundsid - ma leidsin ise vastuse. Nüüd ma tean ja ma ootan seda. Ma olen ikkagi mina ise, ka järgmises elus, sest hing on ju minu oma. Ärge muretsege liialt oma kehaliste omaduste üle, jah, see on raske, aga seepärast ongi meil antud võimalus oma keha muuta endale sobivamaks ja keegi ei peaks end tagasi hoidma, isegi, kui välimuse muutmine toimub ebatervislikul viisil. Üks oluline osa oma hinge hoidmisel on iseendaga rahulolu. Ma tean, et paljudel teist võib olla mind raske uskuda või minust aru saada, kui te ei ole seda kogenud, ja sellest ei ole midagi. Ma olen öelnud oma arvamuse sellel teemal ja te võite selle üle mõelda ja selle enda vaadetele ja arvamustele sobivamaks muuta, kui te tahate, mina aga soovin teile kõigile head, ja ma loodan, et te hoiate ennast ja püüate halbade kogemustega iga kord paremini toime tulla, et te leiaksite endas rahu, sest see tõesti on oluline. Ei pea olema üdini hea inimene, üldse mitte. Kui keegi on käitunud rumalasti, siis loomulikult võib temaga kurjustada, võib olla kurb ja vihane, aga sellest tuleb õigel hetkel lahti lasta. Hing peab olema vaba.
Ärge hoidke end tagasi, kui te tahate midagi ette võtta (kui see pole väga halb idee, oluline on oma tegevusega ka teistele võimalikult vähe liiga teha...), ennast tuleb teostada, nagu te juba ilmselt mitmeid kordi igalt poolt kuulnud olete, aga see tõesti aitab. Tuleb olla see, kellena end parasjagu tuntakse ja teha seda, mida hing ihkab. Kõik saab korda. Ma tahaksin öelda, et ma luban teile seda, aga endiselt ei saa ma olla 100% kindel, sest ma ei ole päriselt surnud olnud... aga rahu peale surma tundub lihtsalt niivõrd loogiline, sest hinged vajavad samuti puhkust.
Lõpp venis nüüd pikaks aga vot. Ma loodan, et kirjutasin kõik üles, mida tahtsin kirjutada. Te ei pea sellest üldse midagi arvama, tahtsin rääkida oma kogemusest ja oma nägemusest, kui on inimesi, kes mõtlevad sarnaselt, oleks tohutult tore seda lihtsalt teada. Ja aitäh kõigile, kes lõpuni lugesid. Olen oma kirjaga hommikusse jõudnud, nii et soovin teile ilusat ja rahulikku hommikut.

Jänes."