ma ei tea miks ma endiselt eksisteerin

Ärkasin täna taas depressiivses meeleolus ja tekkis tahtmine kirjutada, mida ma ka tegin. Ma endiselt jään siia tsiteerima oma vanu kirjutisi, aga küllap tuleb vahel sekka ka uusi, kui ma tunnen vajadust kirjutada. Vabandan ette ära, sest järgnev pole ei muud kui üks hala. 

Ma ei pea end üldiselt kellekski. Ma tean vaid, et see, kuidas ma maailma näen, võiks olla ideaalne maailm. Ma tean vaid, et kui ma oleksin piisavalt oluline, et keegi kunagi võiks mu sõnu kuuldavaks võtta, võiksin ma muuta paljude elusid. Küll kindlasti mitte maailma, seda ei saa teha enam mitte keegi.
Kui palju tähendab minu jaoks tegelikult see, kui ma kõnnin tänaval ja inimesed, keda ma tean, tunnevad mu ära, ütlevad mulle tsau, isegi kallistavad. See on nii lahe ja armas, sest miks peaks üldse keegi seda tegema?! Kes olen MINA? Miks ma üldse eksisteerin, miks ma üldse lähen kuhugi inimeste sekka, ma ei tee iial midagi head. Ma tean, et minuta oleks kõigil vähem probleeme, sest ma olen saast, kes tuleb inimeste eludesse kellega ta kokku puutub, ning paratamatult see, et ma nende eludes olin, jääb nii olema igavesti. Seda ei saa ära kustutada.
Minust ei ole kasu.
Isegi mu isa tahab, et ma end ära tapaksin, õigemini ei oleks tal selle vastu midagi.
Kunagi mõned aastad tagasi, kui juhtus midagi väga halba ja ma kartsin, et mu ema on surnud, kuigi tegelikult ta oli lihtsalt purjus ja magas ja vaatamata sellele, et ma olin talle teinud üle 20 vastamata kõne, ei helistanud ta mulle tagasi mitte järgmisel, vaid ülejärgmisel päeval. Käitudes, justkui poleks "see hull asi", millest ma rääkida ei soovi, mittemiski. Et kõik on korras ja mida me kõik paanitseme. Peale seda ei ole ma temaga enam suhelnud.
Mu sugulased teavad, et ma olen vaimselt ebastabiilne, aga nähes, et mul hakkab tekkima paanikahoog, siis justkui meelega provotseerivad nad seda edasi, et ma läheksin viimse piirini välja. Mitte kellelgi neist ei ole taktitunnet.
Inimesed, kes saavad mulle armsaks, lõpetavad üks hetk minuga rääkimise, kuigi ma ei ole neile midagi halba teinud. Ma ei tahagi kellelegi midagi halba teha, kunagi. Ja kui see juhtub, siis ma vabandan.
Inimesed arvavad, et ma valetan, kuigi ma vihkan vale ja räägin asjadest nii, nagu on. Kuid ausus meie maailmas tundub ilmselt inimestele liiga ebareaalne olevat.
Ma olen väsinud. Ma olen väsinud olemast enda sees, tahaks välja, tahaks ära, tahaks kaugele. Ja olgugi, et nii paljud on mulle haiget teinud, siis annan ma neile sellegipoolest andeks, olen seda juba ammu teinud. Kui ma sureksin ma kaitseksin neid kõiki, kui seda on võimalik teha, mis sellest, et nemad seda minu jaoks ehk ei teeks.
Ma ei soovi kellelegi halba, mitte kellelegi.

Siiski, ma tean, et ma olen olemas, sest teised inimesed teavad seda. Sest siiski on mõni inimene, kes kirjutab mulle ise, kes helistab mulle, ja ma olen teile nii tänulik. Sest muidu mind tõesti ei olekski, vaid mina ise oleksin oma olemasolust teadlik.

Mu suurim hirm on, vaatamata sellele, et ma end kelleski ei pea, see, et mind unustatakse. Mistõttu tahan ma võimalikult palju suhelda, olla väljas, aga ma kardan, ma kardan nii väga ja tihti ma lihtsalt nutan hommikuti, et pelgalt oma olemasoluga rikkusin ma kogu eelneva õhtu, kuigi ratsionaalne mõistus ütleb, et nii ei olnud.

Ma ei tahaks enam kuigi kauaks jääda, see kõik on nii kurnav ning see väike osa tekstist siin ei ole isegi pooltki sellest, mis mind painab.