12.12.2015

"Ma vihkan teid kõiki ja tahaksin
mitte eksisteerida.
Või siis, et kõik mu ümber kärvaks.

Tahaks sõita tunde logisevas bussis, väljas pime ja porine sügis, tahaks joosta rägastikes ja olla see, kes ma olin 5 aastat tagasi.

Tahan kannatada, kuid olla selle suhtes apaatne.
Tahan olla enesekindel.

Tahan olla pubekas. Puberteet - see on supervõime. Kõigi võimaluste aeg. Kui tahad, võid kõigele keskmist sõrme näidata, hullemaks see enam midagi ei tee, sest sa juba oled omadega ummikus...
Ei ole vaja karta, et mida küll teised arvavad, nad teavad - sul on raske iga. Võid prügikaste ümber lüüa, mentidega möliseda, õpetajad persse saata. Sinuga ei tehta suurt midagi. Võib-olla saadetakse erikooli. Ja mis siis? Millega sa siis varem pole hakkama saanud? Sa oled kõigega hakkama saanud.
Puberteet on suurima pohhuismi aeg. Kahjuks ei hinda inimesed seda siis, kui see on toimumas. Aga see on tavaline. Kui sul on kõik, oled sa sellega harjunud ega kujuta elu teisiti ette. See on sinu jaoks tavaline. Kui see aga korraga kaob... on tragöödia.

Ehk olen ainus, kes nõnda puberteediiga taga igatseb. Ma ei näe täiskasvanueas midagi atraktiivset. "