17-aastase jänese kirjutised

"20.10.2011
Närvilisus. Klaasikillud.See klirin on sellistel hetkedel vist ilusam kui mistahes muusika.
Oh ei, lõpeta ära. Ma ei pea end Sinu pärast vigastama.
Ma ei pea.
Ma ei tee. Sa oled minevik.
Isegi kui ei lähe nii, nagu ma tahaksin. Surnud inimese jaoks on kõik minevik.
Sest kui ei ole võimalik valida elu, on alati võimalik valida surm. Aga ma tahaksin elada. Ma nii väga tahaksin elada."


"21.10.2011
See kurbus hävitab.
Teadmine, et ma pean Su jätma, hävitab. Aga ma ei suuda ka Sinu läheduses olla. Sa oled nii külm ja see teeb haiget. Ei. Sina... Sa oled nii soe. Aga Sinu hing on külm. See rebib mu seest lõhki, nagu jäätuv vesi lõhub kivisid.
Sinu külmus on tappev, sügiskülm aga mitte. Võin olla mitmeid tunde tühjal mänguväljakul, seljas vaid pusa ja kalender näitamas oktoobri lõppu. See ei lõhu seest. See annab rahu. Sügava rahu, kurbuse ja sünge pildi rippuvast nöörist või lähenevast eredast tulest, mis tuletab meelde, et tegelikult on kõik tühine. Kuid miskipärast ei ole kõik inimesed tundetud psühhopaadid ega suuda lakata mõtlemast asjadele, mis haiget teevad. Iga kord, kui olen vaadanud Su silmadesse, olen näinud seal midagi muud, midagi, mida ei ole teistel. Ma ei räägi enese tunnetest Sinu vastu. Ma räägin Sinust. Sa tundud mulle hull. Vaimuhaige. Võibolla ei mõista Sa seda isegi, aga mulle tundub, et sinus peitub psühhopaat. Sa oleksid selleks võimeline ja võibolla olen just seepärast nii lummatud Sinust. Aga ma ei pea sellest rohkem rääkima. Ma ei pea kulutama oma aega Sinule, kui Sa niikuinii ei hooli. Oh ei... ma pean. Aga ma ei taha. Kuid miskitmoodi on mul vaja see endast välja saada ja mulle tundub järjest enam, et kõik, mida ma kirjutan, on sama. Olen Sulle kirjutanud nii palju. Just Sulle, mitte endale. Aga ma ei andnud neid kirjutisi kunagi ära, sest Sind ega ka kedagi teist, kes võiks olla Sinu asemel, ei huvita ja ma tean seda. Loll tegu on kirjutada kellelegi, kes on kuulnud iga paberil olevat sõna ega ole sellest välja teinud. See oleks terroriseerimine."


"30.11.2011
Kesklinnas põleb prügikast. Mitte kedagi ei koti.Olukorda jälgida on põnev. Klappidest tuleb laul, mis räägib enesetapust, ning mina suudan vaevu naeru tagasi hoida.
Enamik bussi ootavatest inimestest viibivad prügikastist mõni meeter eemal.
Muidugi ei saa mainimata jätta bussi või muud transpordivahendit ootavate inimeste pilke.
Kõik nad seisavad ja vaatavad ühes suunas.
Ootavad ajamasinat."


"27.12.2011
Ja siis see hirm. Ta ju ei kao, kõigest mina olen see, kes harjub. Ei.
Ma ei harju.
Aga ma õpin teda tundma.
Ja ma lähen sinna pimedasse metsa. Ma lähen sinna iga kord. Hirm on alati sama.
Sama, nagu ta oli esimest korda.
Ma võin minna üksi ja võin minna inimestega. Tema ei lahku minust.
Aga mina võitlen. Ja me oleme tugevad. Tema ei lahku minust, niisamuti kui mina temast.
Kas pole mitte ilus. Kõlab kui lõputu armastus, mida inimesed väidavad olematuna."


"14.01.2012
Ning siis saabuvad taas need mõtted. Juba pool aastat ei soovi nad minu juurest
lahkuda.
Alates hetkest, mil nad tulid, koputasid õlale ning kui mina ümber pöörasin,
virutasid halastamatult vastu nägu - rusikaga nimelt.
„Kuidas sa saad nõndaviisi mõelda?“ – ja ma kuulasin neid.
Nad tulid veel mitmeid kordi. Mitmeid ja mitmeid – sest tegelikult ma ei
kuulanud.
Või siis kuulasin. Aga üks, või isegi kaks, või lausa kolm poolt minus
ilmselgelt keeldusid seda tegemast.
Sina seal. Kas Sa tead, kui paljud asjad oleksid võinud olemata olla. Isegi
küsimärki ei pannud ma selle lause lõppu.
See pole küsimus.
See ei olnud mina. Või olin? Millalgi pidi see ju juhtuma.
Aga kas just Sina pidid olema selle põhjuseks?
See pani ühe poole minust Sind vihkama. Sa ütled, et see on tühine. Nad kõik
ütlevad, et see on tühine.
Mina ütlen, et see on tühine – aga asi pole üldsegi selles. See ongi tühine.
Asi on minus. Alati on see minus. Või kelleski teises minu sees?
Mul on isegi hirm kõike seda siia kirjutada. Mul on hirm, et Sa tead, kes Sa
oled, kellest ma kirjutan. Ja ma ei taha veel rohkem ängi täis minna.
See ajab vihale."

"21.02.2012
Kostub järgmine krabin ja ma võpatan taas. Niisugune asi on esmakordne, kuid võibolla siiski mitte. Paanikahood on kui üledoosid, täis hirmu ja üksikuid mälupilte, kõik ülejäänud on hajunud.
Ma tahan ennast täis juua."

"06.03.2012
Ja miks tuleb ta siis tagasi, nii ilusate sõnadega mis pealtnäha(ja ka tegelikult) on jälestusväärsed, kuid naiivsus muudab neid kui mõni tsensuur, mis igast lausest üle käib.
Melanhooliatrellid suruvad siis kopsud kokku ja suutes vaevu endast hapnikku läbi lasta karjuvad nad kellegi teise järele - kellegi, keda ei ole. Mitte praegu. Võib-olla mitte kunagi. Ehk on see illusioon, meelepete, õelus minus, kes naerab minu üle taas ja kui hüpnoosina sisendab minusse rumalust. Ja mind ei rõõmusta enam tänased saavutused - eile oleksid nad seda teinud.
Ja ikka veel ei suuda ma unustada.
Ma ei tahaks vestelda ega olla enam kellegagi peale Tema. Ma mõistsin seda selle nädala jooksul. Või siis kohe... ma ei tea.
Ja siis tulid selle teise inimese tühjad sõnad ja muutusid igatsuseks ja ma sain aru, et ma pole üle saanud. Kuid samas...
Samas..
Samas.
See ei loe mulle enam. Tagasi ma ei lähe.

Ja nüüd ma pean"