Aga nüüd me ehitamegi kosmoselaeva

Hea on olla sinuga kahekesi
Isegi nii hea
Et loodus muutub sama roheliseks
Ja taevas sama siniseks
Nagu ta suvatses olla kunagi siis
Kui meid veel siin ei olnud
Või olime alles väga väikesed...

Kindlalt saan ma öelda kahte asja. Me kõik tahame surra, ja kangesti tahame me samas kõik ka elada. Sest elu on ilus. Päris elu. Loodus. Päris inimesed, ausad, südamlikud, p ä r i s. Surmasoov aga ei ole seotud ainult suitsiidiga. Lihtsalt kui surma ei oleks olemas ja me elaks igavesti, siis lõpuks saabub ikkagi hetk, kus me väsime. Tahame liikuda, edasi, mujale. Avastama. Mõjutama. Olema rohkem kui oleme nüüd, kuna meie energia on elades vaid meie kehade piirides. Me saame seda küll väljapoole kiirata, kuid selle jõud ei ole kuigi suur ja ka üsna lühiajaline. Aga seegi muudab midagi. Näiteks saab teha seda kallistades. Aga ainult siis, kui see on siiras. Ja kui sa hoolid.
Minu onu vanaema kallistused olid alati siirad, tugevad ja pikad ja ma tundsin iga kord, kuidas see jälle veidike mu hingehaavu lapib. Temast kiirgas positiivset energiat, armastust, ausust. Ta oli hea inimene.
Täna jalutasin ma oma õega läbi Karlova ja meile tuli vastu üks väga õnnelik vanem naine, kes oli just näinud oma elu ilusaimat vikerkaart. Tema olek parandas samuti haavu, mis eile öösel lahti said kisutud. Ja kui ta vaid teaks, kui ta vaid teaks kui mitu korda paremaks muutis ta selle hetke ja õhtu meiega rääkima tulles, soovides meile ainult parimat, kuigi mul juba oli tol hetkel hea, sest minuga oli üks olulisemaid inimesi mulle, keda ma polnud enne tänast ammu näinud.
Ja ainus mida ma tol hetkel soovisin oli, et kõik inimesed oleksid sellised. Miks me ei ole sellised? Miks, oh miks...

Raske on, kui sa armastad planeeti millel sa elad vaatamata sellele, kui õel on suur hulk inimesi ja kui palju nad teevad kahju nii oma kaaslastele kui ka oma kodule. Ning see painab mind enim. Minu suurimad probleemid ei seisne minus. Minu suurimaks mureks on see, et midagi on siin maailmas läinud väga valesti ja seetõttu tahaksin ma leida kohta mujal, kusagil, kus on õiglus. Vabadus. Hoolivus. Üksteisega arvestamine.

Raske on lahti lasta varahommikustest päikesetõusudest ja soojade õhtute päikeseloojangutest, paksust lumest talvel, sügisel langenud lehtedest ja kargetest hommikutest. On hirmus vastik tõusta vara, et minna kooli, aga ma nii igatsen seda, sest kuidagi on see tunne ikkagi nii hea. 

Siis aga tuleb mängu ambivalentsus. Ma olen olnud suremas ja ma tean, et siis kõik see, mida hindan elades, ei loe enam, sest ma tean, et sealpool on kõik kordi parem. Elu - see tekitab sõltuvust, isegi, kui on väga väga valus. Kuid isegi valu on ilus. Valu. Valu on imeline. Olles katki saab luua imelisi asju.
Kunsti. Tõeline kunst sünnib läbi valu. Ja seetõttu ma armastan elu.

Mu hüvastijätt maailmaga on kestnud juba väga pikalt ja ma ei ole veel lõpetanud, aga ma püüan mingi hetk sellega ühele poole saada. Ma pean, sest enda olemasoluga teen ma alati kõigile lõpuks vaid haiget. Mul on endiselt raske aru saada MIDA ERILIST ON MINUS? Sest minusse armutakse, tihti. Aga ma ei saa aru mispärast, sest 

sest ma olen halb inimene. Ja keegi ei saa väita vastupidist, sest ainult mina saan seda tunda, sest ainult mina saan aru, miks nii on, kuna keegi ei saa kellegi teise tundeid tunda ükskõik kui hästi ta ka ei oskaks end teise inimese olukorda panna. Sa ei saa iialgi öelda, et sa tead, mida teine tunneb. Sest sa ei tea. Sa ei tea. Ja sa ei tunne mitte kedagi peale iseenda.
Minus endas aga valitseb tühjus, kui just parasjagu senestopaatiat ei juhtu mu kaaslaseks olema. M a o l e n m i t t e k e e g i.

"02.04.2017

Kõndides lõputul teel mis viib meid läbi maailma mõistad lõpuks - sa jõuad alati tagasi alguspunkti. Kas inimeste mõttemaailm ongi piiratud just seetõttu, et ka meie maailm on? 

Sa võid minna kaugele, aga kui sa lähed otse, ei liigu sa edasi. 

Su trajektoor võib olla looklev. Sellestki pole kasu, sest kui oled ära näinud kõik maailma kohad, ei liigu sa taas enam kuhugi edasi. Elades - iialgi. 

Universum seevastu on lõputu. Selleks, et päriselt edasi liikuda, on kaks varianti - surra või hakata lillelapseks. Kuid isegi spirituaalsusel on piirid, sest rännates läbi oma mõistuse, on su füüsiline kui vaimne olemasolu ikkagi praeguses maailmas. 

Kuidas siis saada päriselt vabaks? 

Jah, vastus on ilmselge."

Kirjutan veel siia lõppu lihtsalt endale meeldetuletuseks ühe märkme, millest järgmise blogiposti teen. Halvatusest ja vaimsest rännakust seoses sellega. Et ma ei unustaks.

Palun hoidke teineteist ♡